Kaubanduskeskuse kohvik pole paslik paik südamest südamesse juttudeks. Liiga pealekäivalt mängib siin muusika, liiga palju hõljub õhus tühiseid ostumõtteid ja sahiseb kiviparketil siia-sinna põikavaid, sihituid samme. Ometi me siin istume, kaks ühe põlvkonna naist, leidnud pelgupaiga tihedalt tibutava maivihma eest.
Mälestuste eest on raskem pageda, need tõusevad meis pinnale just siis, kui leiavad, et on valmis looks või legendiks sündima. Lugudel omakorda on omadus põimuda, kuni neist saab otsekui sugupõlvede ja ajastute saaga, täis erinevate saatuste puutepunkte, keerd- ja paralleelkäike.
Andke rikkaid, ilusaid ja kuulsaid!
Helmil, nii kõlab minu vestluskaaslase nimi, on avar ja kaastundlik süda, silmad märja koha peal ning abivajajate tarvis hea sõna alati varnast võtta. Paljugi on talle kanda antud, lein ja üksindus kaasa arvatud, ent mitte tema elu ja valu lugu pole meie tänase kohtumise jututeema. Ta soovib kõnelda ühest teisest Helmist, kes mu jutukaaslase enam kui pool sajandit tagasi siiailma aitas.
Oli viiekümnendate lõpu november, rohke lumega varatalv. Nurganaisele appi sõitnud kiirabiauto jäi hangedesse kinni ning sünnitust tõttas vastu võtma nooruke, äsja meditsiinikooli lõpetanud külavelsker. Tema järgi saigi uus ilmakodanik endale nime.
Kasvatas too teine Helmi kaksikuid poegi, kellest üks pidi puusaliigese nihestuse tõttu pikka aega kipsis olema, ning koges alailma, et abielus on teine pool puudu.
Kaheksateist aastat hooldas Helmi pimedat ja lõpuotsa voodihaiget ema, mattis oma kolm venda ja memmegi, elas üle mehega juhtunud raske õnnetuse, ent säilitas oskuse pea püsti hoida ja maailmale vastu naeratada.
“Tal on olnud nii raske ja samas huvitav elu, ta on seda väärt, et temast mõnes ajakirjas kirjutataks,” arvab esimene Helmi ja ma olen temaga päri. Lihtsa inimese saatus ulatuks puudutama paljude niisama lihtsate hingekeeli ja küllaga leiduks neidki, kes võõrast eluteest enda omaga sarnased ja tuttavlikud kõrvalrajad üles leiaksid.
Ometi, kui pakkuda sääraseid lugusid meie arvukatele ajakirjadele, järgneb pahatihti vastus: “Aga see ju ei m ü ü! Andke meile ilusaid, rikkaid ja kuulsaid!”
Tuhkatriinu lugu seebiooperiks
Siinkohal meenuvad mulle Neal Donald Walschi sõnad: “Elu algab seal, kus lõpeb sinu mugavustsoon. Teisel pool mugavust on väljakutse, sinu suurim võimalus.”
Kuulsate alla aga liigitatakse meie rikutud maailmas eelkõige need, kes tollessamas mugavustsoonis ennast oma odava ja küsitava kuulsuse paistel soojendavad – sümboolsete seelikunatukestega ilmatüdrukud, kommertstelekanalite padrikureporterid, tõehetke sildi all inimestelt nende soovunelmaid ja räpaseid saladusi välja meelitavad saatejuhid, „reäälitišõude” staarid ja staarikesed, šampanjas ja rõõsas piimas kümblevad seltskonnadaamid.
Neile järgneb tükk tühja maad ning alles seejärel tulevad need, kelle ees kultuuri ja vaimsust väärtustav rahvas mütsi maha võtab – näitlejad, lauljad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud….
Lihtsa töö tegijaid, ääremaade troostituses õhust ja armastusest elus püsijaid ning paljulapselisi peresid märgatakse aga tavaliselt siis, kui nende Tuhkatriinu-lugu otsekui pisaratest nõretav seebiooper juhtumisi teleekraanile või kollase ajakirjanduse esiveergudele jõuab, kus see sujuvalt printsi ja kerjuse pajatuseks ümber saab vormitud.
Kõik pole müüdav
Võisime ju kõik mõni aeg tagasi telerist jälgida, kuidas üheksalapselise pere õuele vuras luikvalge luksuslimusiin, mitmetasapinnaline tort kuulunuks otsekui haldjate pulmalauda kaunistama ja pereema nuttis terve Eestimaa ees õnnest lausa silmad peast. Mis aga saab homme? Lossis on ära käidud, kullasära imetletud ja sametist sohvadel aeletud, jäävad leelõugas, üksteist suud lauas, majanduslikud raskused ja väikeste argirõõmude suureks arvamine.
Nagu ka mälestused ja kingitused, millel on juures pigem haletsuse kui järjekindla, endastmõistetava hoolimise ja väärtustamise maitse. Täna on säärane pere kampaaniaobjekt, homme aga nagu läbiloetud jutustus, mis isegi enam Õhtulehes ei müü, rääkimata klantsajakirjade kaante vahele jõudmisest.
Sinna ei mahu ka esimese ja teise Helmi lugu ega kõikide nende lood, kelle elukäigud on liiga argitöised ja kodukootud, et sobituda ilusate, rikaste ja kuulsate kiiluvette. Siiski jääb lihtinimesele lohutav teadmine, et neil on midagi ainult iseendale kuuluvat, midagi, mis pole müüdav – lihtsuses peituv ilu, rahast olulisem rikkus, elu ja valuga toime tulemise jaks ning usk endasse ja võimatusse. Neil on kõik see, mis silmapaistmatud kuulsatestki ülemaks hindab.
iii
URVE TINNURI
