Ma olen tihti mõelnud, kes on tõeline eestlane, kelle üle me võime olla uhked ja keda meie, noored, võiksime eeskujuks võtta. Ta peaks olema nii omane, lähedane, sest võõrad mõtted ja liiga ideelised sõnad tänapäeva inimesele, eriti noorele, südamesse ei lähe.
Ma arvan, et ta elab maal, väikeses külas. Tal on kodune kodu, aed, hobid, mis on seotud loodusega, ja peres kasvab kindlasti vähemalt kolm last. Suurtesse peredesse suhtutakse Eestis nii ja naa. Kui meie perre sündis kolmas laps, õnnitleti südamest, et oh, kui vahva.
Oli tõesti vahva.
Ma ei ole eriti palju Eestist väljaspool käinud. Eestiski on palju paiku, mida peab alles avastama. Minu suhe Eestimaaga on kujunenud tänu pereliikmetele ja koolile.
Iga inimene on armastust ja austust väärt, tahes-tahtmata on mõni seda rohkem ja teine vähem.
Minu vanaema läks pensionipõlve pidama oma vanematekoju. Tema kõige õnnelikumad silmapilgud on istuda hommikuti kodutrepil, juua kohvi ja vaadata suitsupääsukeste toimetusi savilauda räästa all.
Oma vanaemaga olen ma pea kõik looduskaunid kohad läbi rännanud, metsas ööbinud, Eestimaa looduse südametukseid tundnud. Tema on mind õpetanud saama paremaks inimeseks, olema üks osa Eestimaast. Ööpimeduses tähti jälgides tundub, et ei saagi olla midagi ilusamat, ja siis meenuvad read Juhan Viidingu loomingust “Eluaeg olen tahtnud õue”.
Kirjeldamatud on hetked, kui meie kõik koos oma perega mingit asja ajame. Peipsil kalal käies tunnen end tõeliselt vabana, ma arvan, et sama tunneb ka mu isa. Laiuvad jääväljad, lõputu kaugus. See on meie ühine hobi.
Kord sõitsime koos isaga vanaemale külla. Oli sügis, kõikjal käisid sügistööd. Isa tegi autoakna lahti ja ütles: “Hinga seda sügise lõhna, selles on sõnnikulõhna, mullalõhna, langevate lehtede lõhna, see on õige Eestimaa lõhn ja seni, kuni meil veel põldu haritakse, elab Eestimaa oma tõelist elu.”
Küla keskmeks on ikka olnud kool, kus vaimuvalgust jagatakse ja esmased oskused eluteele kaasa antakse, seepärast on kooli säilimine igas külas väga tähtis. Kui pole kooli, siis on mingi väga tähtis lüli maaelu ahelas puudu. Meie kool on väike, aga eriline. Mõni aasta tagasi nimetati meie kooli õppimiskallakuga muusikakooliks. Enamik mängis puhkpilli ja laulis. Praegu toimub küll põlvkondade vahetus, aga kooli tähtsamatel üritustel, esialgu küll vilistlaste toetusel, kõlab puhkpillimuusika edasi. On ju siinkandis puhkpilli kaua mängitud. Seda on teinud meie vana-vanaisad, vanaisad ja isad. Me lihtsalt oleme kohustatud seda traditsiooni edasi kandma.
Sadala kooli ümbrus on kaunis, nii-öelda küla vaatamisväärsus. Hooldatud haljasalad, kus kasvab ka minu istutatud punane tamm, palju rohelist ja erinevaid tegevusi pakkuvad mänguplatsid koondavad ikka õhtuti külanoori. Oleme ka “Kauni kooli” konkursil tunnustusi saanud.
Meil on vahvad õpetajad, keda ilmselt tõeliselt hindama hakkame alles siis, kui oleme siit läinud ja eluteel tuleb vajadus nende õpetuste järele.
Lõpetan Friedebert Tuglase marginaaliga, mis on täna sama elus kui siis, kui see kirjutati. Elu võib olla lihtne, kuid igale inimesele on see oma ja kõige väärtuslikum, mis tal on.
“Ilus on elada. Ilus on taevas, mets, meri. Ilus on eha ja ilus on koit, ilus on kevad ning ilus on sügis. Ilus on mängida murul ning laineil, ilus on veeretaŽ ketast, pingutaŽ purje, ilus on tormata siniudu-ilma.
Kaunis on elu, kaunis on inime! Kaunid on nooruse õhkuvad uned, uhked mehe mehised mõtted, magusad rauga mälestused.
Kaunid on kavatsused, kaunimad teostused. Kaunid on võtmised, kaunimad andmised. Kaunid on himud, kaunimad veelgi on keeldumused.
Kaunis on elu kaunina elatud.”
Ahto Luhamäe esitas selle teksti 6. märtsil Tormas peetud Jakobsoni kõnevõistlusel
iii
AHTO LUHAMÄE, Sadala Põhikooli 9. klassi õpilane
