Elu võimalikkusest maal

Erinevate teenuste ära kadumisest maapiirkondadest on tulnud rääkida juba aastaid. Väikeste poodide sulgemises, maakoolide kadumises, rahvamajade kinni panekus ja bussiliikluse muutumises järjest harvemaks pole enam midagi uut. See ei üllata kedagi, kui üks või teine teenus
ääremaalt kaob ja inimesed selle võrra vaesemaks jäävad.
Vastuoluline on see, kui ühest küljest lubatakse, et inimeste elu nii linnas kui maal läheb ajapikku järjest paremaks, kuna teenused kolivad internetti ja muutuvad justnagu mugavamaks (saad ilma kodust lahkumata dokumente allkirjastada, ülekandeid teha jne), aga teisest küljest muutub inimene järjest enam sõltuvaks elektrist, internetist ja tehnoloogiatest.
Selles, et teenused kolivad internetti ja maakonnaliinidel sõidavad tasuta bussid või et järjest rohkem paigaldatakse maapiirkondadesse pakiautomaate, on kindlasti ka üksjagu positiivset ja head.
Samal ajal selles, et elu maal muutub järjest enam sõltuvaks elektrist ja internetist, on aga ka omad ohud. Vananeva elanikkonnaga riigina tuleb Eestis mõelda peale kõige ka selle peale, kuidas saab hakkama olukorras, kus kõik pangakontorid on suletud ning isegi postipunkt lühendatud lahtiolekuaegadega avatud, kusagilt maakonna või valla äärealal elav pensionär, kes elab kauges metsatalus ja kel polegi internetti.
Kas ei peaks maakonnakeskustes alles olema vähemalt infopunkt, kuhu inimene saab erinevate küsimuste korral pöörduda ja vajadusel ka abi küsida? Seda aga kahjuks pole.