Me saame aru, et kui lumetorm kõik teed umbe tuiskab, on väikesed kohaliku tähtsusega teed viimased, mis lahti aetakse. Sest suured magistraalid peavad elutähtsate ülesannete täitmiseks lahti olema. Ja on iga kolkas elava maainimese oma asi, kuidas ta liikuma pääseb. Nagu sada ja kakssada aastat tagasigi.
Viimased sammud aga, mida meie riik on astunud, näitavad väga selgelt, et üsna varsti pole elu maal kahjuks enam üldse võimalik.
Meil on suletud ja suletakse tulevikus veelgi mitmeid koole. Kinni on pandud või pankrotti läinud mitmeid kauplusi. Suletud on palju postkontoreid ja neid suletakse veel. Me ei räägi õhukesest ega paksust riigist, me ei näe maal kahjuks enam riiki. Sest asutusi, mis inimestele igapäevaeluks vajalikke teenuseid pakuksid, suletakse järjest. Kõikvõimalikud elutähtsad ülesanded püütakse veeretada kohalike omavalitsuste kaela, andmata selleks sentigi raha.
Kui riik investeerib kutseõppeasutusse 150-160 miljonit, siis ta peab seda kooli perspektiivikaks. Kuidas saab seesama riik väita, et mõne teise asutuse töö samas asulas on absoluutselt perspektiivitu? Selles kutseõppeasutuses õpib 400 õpilast, neist 250 päevases õppes, lisaks korraldatakse seal aastas koolitust 700 inimesele.
Kas riik saab kõikide oma elutähtsate funktsioonide täitmise suruda sama õppeasutuse ülesandeks? Kas kutseõppeasutuse juht saab tõesti varsti öelda: riik — see olen mina. Absurd? Ei, reaalsus praeguses Eestis.
4. detsember 2008
