Pea kolmkümmend aastat Austraalias elanud Paunvere-ainelistes filmides Imeliku rolli mänginud Rein Aedma on Jõgevamaal olnud aastaid sage külaline. Nii Palamusel toimunud filmivõtetega seoses kui oma hea sõbra Ilo Kulliga mitmel suvel viimase koduradadel Vaimastvere ümbruses rännates.
Koroonaviirus sunnib Reinu koos oma kaasa Heidiga sel aastal küll Eestimaa külastamisest loobuma, kuid hinges ja soovides ollakse ikka oma kaasteeliste kõrval, asugu nad siis ükskõik millises maailma otsas.
Veebruaris linastunud „Talve“ filmi plakatil on kiri: Rein Aedma on Imelik. Kellena sind rohkem tuntakse, Rein Aedma või Imelikuna?
Mis ma oskan öelda… Aastaid tagasi tunti mind tänaval ära ja siis olin ma äratundjate silmis kindlasti Imelik, mitte Rein Aedma. Arvan, et Pärnus kooliõpetajana elades töötades tunti rohkem nimepidi, kuid kindlasti seostatuna ka filmirolliga. Küll aga kutsuti meie lapsi koolis väikesteks Imelikkudeks… Nüüd hiljem, usun, on äratundjate hulk oluliselt kahanenud, nõnda et noorem põlvkond mind enam Imelikuga tavaliselt ei seosta. Paistab, et lõpuks ometi saan tagasi Rein Aedmaks.
Mäletad sa päeva, mil esmakordselt Palamusele jõudsid?
Palamusel olen olnud palju kordi. Ka on mitu pilti sinna jõudmistest mälusopis, kuid seda päris esimest korda ei suuda meenutada. Tavaliselt ongi vist nii, et pilt saabumisest kohta, kuhu vaid kord oma elus oled sattunud, on üsna meeldejääv, seevastu mälupildid sagedaste külastustega paikadest kipuvad kokku sulama.
Varaseim mälestus Palamusele jõudmisest paistab olevat pildirida pikast ja käänulisest lumisest maanteest metsade ja põldude vahel pärast raudteeülesõidukohta ning tookord mittemidagiütlevast vanast koolimajast Palamuse valge noolja kiriku külje all…
Kuidas sa „Kevade“ filmi rolli said?
„Kevade“ filmi jaoks otsiti lapsosatäitjaid paljudest koolidest üle Eesti. Muidugi oli pearõhk Tallinna koolidel, sest logistiliselt oli see mugavaim – stuudio ju Tallinnas. Käisin toona Tallinna spordiinternaatkoolis, mis samuti juhtus mahtuma otsijate huviorbiiti. Ei teagi, mitu õpilast meie koolist fotoproovi saadeti, kuid üks nende hulgast olin mina.
Sealt edasi tulid juba lähemad vaatlused, vestlused, stseeni- ja filmiproovid, kuni filmitegijaile oli selge, kellega arvestada ja kes millisesse rolli paremini sobib. Imeliku osale oli teisigi kandidaate, sealhulgas heledajuukselisi. Minu kahjuks rääkisid ka need asjaolud, et mu juuksed olid tumedavärvilised ja kandlemängust polnud ma undki näinud.
Kui Tallinnfilmi kunstinõukogu oli lõpuks osatäitjad kinnitanud, sõlmiti igaühega meist leping. Nii see roll tuligi.
Mismoodi on näitlemine Paunvere-ainelistes filmides mõjutanud sinu edasist elu? Milline neist on sinu lemmikfilm?
Igasugune järsk muutus tavapärases elukorralduses mõjutab igaühe elu, mis siis rääkida koolilapsest. Liigne tähelepanu, sellega kaasnev oma staatuse teisenemine võib mõneti osutuda hukatuslikuks, mõneti aga hoopiski sundida suuremale distsipliinile. Elasin mõlemad variandid suuremate draamadeta üle ja olen tagantjärele isegi väga tänulik nendele õppetundidele, mida filmitegemise käigus sain.
Suurenes enesekindlus ja esinemisoskus, mis hilisemas õpetajatöös marjaks ära kulus, kasvas enesedistsipliin – tea, kas kõrgkoolidiplomit muidu üldse oleksin suutnud omandada. Ja ma ei räägi siinkohal üldse, milliste inimeste, tegevuste ja oskustega poleks ma muidu kunagi kokku puutunud.
Selles valguses on mu lemmikuks muidugi ikka esimene film „Kevade“.
Kas sina ei kaalunud näitlejatee valimist?
Näita mulle üht noormeest või neidu, kes nuusutanud mingilgi moel näitlemist, väidab, et pole ühegi hinna eest huvitatud näitlejaks saamisest… Olles aasta TRÜs eesti keelt ja kirjandust õppinud, tuli minulegi mõte minna Panso kooli sisseastumiskatsetele. Viimasesse vooru ma ei mahtunud. Eks pettumus oli suur, tagantjärele mõeldes aga tundub mulle, et et hindasin tookord ennast üle.
Nüüd, kui ma end juba piisavalt hästi tunnen (ikkagi 68 juba), tean, et ma oleks tõenäoliselt täiendanud nende lavakate ridu, kes kooli lõpetamise järel tasapidi orbiidilt kadusid ja praeguseks pea lausa unustusse on langenud.
Millal ja kuidas sündis idee asuda elama Austraaliasse?
Austraaliasse asumine ei olnud idee, vaid olude sund ja asjaolude kokkulangevus, võib ka öelda, et juhus. Abikaasa Heidi sõjajärgselt Austraaliasse emigreerunud eakas tädi, kes meid 1990. aastal Eestis külastades kohalikest oludest masendusse sattus, pakkus võimalust tulla temale külla Gold Coasti ja sinna jäädagi, eeldusel muidugi, et terve perega NSV Liidust välja pääseme. Pääsesimegi…
See oli ilmselt väga keeruline ja vaevarikas lahkumine?
Lahkumine ise ei olnudki nii väga vaevaline. Eks hoidsime omi kavatsusi salajas (vaid paar parimate sõprade seas olid teadlikud), ainus tõsine hirm oli vaid see, et saame äraütleva vastuse riigist lahkumiseks.
Tõeliselt vaevarikkaks osutus hoopiski Austraalia alalise elaniku staatuse saamine. See oli pikk rähklemine ja emotsionaalselt kurnav protseduur, mis kestis kuus aastat. Hiljem tunnistasime isegi endale, et kui oleks teadnud, millist vaeva kogu protsess nõuab, oleks tõenäoliselt kohe loobunud ja tagasi koju naasnud.
Kuidas ja kus te Rohelisel mandril alustasite?
Alustasime ikka sellest, et palusime Austraalia valitsuselt varjupaika, töö- ja õppimise luba. Kui need garanteeriti, tuli leida töökoht ja lastele kool. Ilmselt polnud heast tahtest või hakkamisest puudu, sest nädalaga olime oma elu paika saanud, leidnud endale sobiva elamise, meie Heidiga töökoha ja lastele uuest õppeaastast kooli.
Õpetajatööd sa Austraalias vaevalt leidsid?
Iseenesestmõista ei tundnud keegi siin huvi eesti keele ja kirjanduse vastu, nii et minu kvalifikatsioon osutus täiesti kõlbmatuks. Sama kehtis ka minu abikaasa puhul. Seepärast tuli leida midagi niisugust, millega arvasin end toime tulemast.
Enne ülikooliaega olin tegelenud Tallinnas kivitöötlemisega, mistõttu seadsin sammud kohalikesse kivitöökodadesse. Juhtuski niisugune ime, et üks väiksem kivitööstus vajas töökäsi, mistõttu sain võimaluse kahenädalase katseaja jooksul oma oskusi näidata. Pärast katseaega otsustas äriomanik, et on minu alalise palkamisega üsna päri.
Peamiselt kivitööga olengi siin kuni pensioniea saabumiseni oma leiba teeninud. Sekka olen natuke proovinud ka turvamehe ja taksojuhi ametit.
Saatus viis sind ja Heidit ühel hetkel kokku Vaimastvere valla mehe Ilo Kulliga. Mida sa sellest ajajärgust meenutad?
Kui kodanikustaatus lõpuks käes, oli poeg oma koolitee lõpetanud ja tütar ülikoolitee alguses. Kuna kogu meie sissetulek läks igapäevaelu vajaduste ja laste hariduskulude katteks, olime selleks ajaks aineliselt sama kaugel kui tulles, st ei mingeid sääste.
Sõprade kaudu kuulsime ühest eesti päritolu Sydney ehitusärimehest, kes erru astununa vajas endale ja oma abikaasale suures majas abi, kuna senine abiline lahkus. Otsustasime olukorraga tutvuda ja sõitsimegi Sydneysse. Tegemist oli Vaimastverest pärit ettevõtja Ilo Kulliga ja tema proua Leidaga. Selgus, et Ilo põdes diabeeti ja tal oli lisaks käehäda, mis sõrmi sirutada ei võimaldanud. Kuna meie olude sunnil teadsime, kuidas diabeedihaiget toetada, olid kaubad koos. Heidi asus Ilo majapidamist korraldama ja mina leidsin tööd ühe kreeka päritoluga kiviraiumistöökoja omaniku juures.
Olime Iloga seotud kaksteist aastat. Tema tervis oli stabiilne, meeleolu alati optimistlik ja tegevusjanu lausa kirjeldamatu. Õppis teine isegi golfimängu ära ja oli selle kirglik austaja. Käisime korduvalt ka Eestis, kusjuures iga kord oli ta põhiline huvi ikka sünnikoht Vaimastvere, kuigi lähedasi sugulasi tal sealmail enam ei olnud.
Oled viimastel aastatel vapralt võidelnud raskete haigustega. Mis on andnud sulle selleks võitluseks jõudu?
Eks hädad ja haigused tulevad kimbutama ikka siis, kui seda kõige vähem ootad. Tasuks vaadata passist oma sünniaasta numbrit ja lisaks süüvida pisut oma eelkäijate haiguslugudesse, et pisutki ettekujutust saada, mis sind ees võib oodata. Nii selguski, et oma 60. sünnipäeva kingituseks sain diagnoosi, et neerud keelduvad normaalsest talitlusest ja peale selle on seedekulglas tekkinud vähkkasvaja.
Üks operatsioon järgnes teisele, kuni viieaastase ootamise järel (veendumaks, et sõraline tegelane on taandunud) siirdati mulle neer.
Alguses tundus mulle kõik minuga juhtuv ülekohtune ja, mis seal salata, üsna lootusetu. Oli juba peaaegu ükskõik, mis saab. Hiljem tuli ilmselt elujanu ja lähedaste toetus appi, nõnda, et praegu saan end tunda üsna normaalse ja tegusana. Tüütu on muidugi manustada iga päev rangelt doseeritud kogust medikamente, aga pikapeale ju harjub kõigega.
Igal suvel käite Eestis. Tänavune on siis vist esimene, mis vahele jääb?
Jah, oleme püüdnud igal aastal oma Pärnu kodu külastada, saabudes kevadel ja lahkudes sügise keskel. Ka selleks aastaks olid lennupiletid tellitud. Nüüd muidugi loodame, et järgmise aasta kevadeks on see viirusehullus taandunud ja me saame jälle koju tulla…
Milline näeb praegu välja sinu tavaline päevakava?
Tavaline päevakava ei näe praegu välja küll niisugune, nagu see oli alles mõni aeg tagasi. Tahame ja proovime käituda just nii, nagu kohalik administratsioon seda kõigilt elanikelt ootab ja nõuab. Istume peaasjalikult kodus, käime vajaduse korral vaid poes, apteegis ja tanklas. Isegi arsti juurde pole vaja isiklikult ilmuda – piisab telefonikohtumisest.
Ega palju üle jäägi – koperdame aias, hoolitseme majapidamise ja oma kõhutäie eest, austame hardalt interneti võimekust meile lähedaste, sõprade ja tuttavatega ühendust pakkuda ja jälgime telerist, millise järjekordse õudusega maailma kollitav koroonaviirus on hakkama saanud.
Kuidas Austraalia koroonaviirusega võitleb?
Kes Covid-19 tegemistega vähegi kursis on (ja kes meist ei ole?), teab, et eri maades suhtutakse sellesse nakkusesse üsna samamoodi. Mõni riik on lihtsalt veidi radikaalsema või rangema hoiakuga kui teine. Paistab, et lõpuks jõutakse ikka üldise karantiini ja täieliku liikumiskeeluni. Austraalia on sellele juba kaunis lähedal. Oleme moraalselt valmis, et asi nii kaugele jõuab.
Mis on need eelised, miks Austraalias on parem elada kui Eestis? Kui üldse on?
Austraalias oli palju parem elada kui Eestis enne seda, kui oma iseseisvuse taastasime, ja ka vähemalt esimese poole senisest taasiseseisvuse ajast, seda just majanduslikus mõttes. Üldse aga on Austraalias elada parem (eriti pean silmas Kullarannikut, kus meie kodu on) siinse kliima pärast.
Kujutage ette, kui aasta kolmesaja kuuekümne viiest päevast vähemalt kakssada viiskümmend on lausa pilvitud ja päevasoe terve aasta jooksul vaevalt alla 20 kraadi kukub.
Kujutage ette, et siin on pilveski ja sajuse ilma korral taevas kordades kõrgem kui Eestis ja sa tead kindlalt, et järgmine või vähemalt ülejärgmine hommik on jälle päikesepaisteline. See muidugi ei tähenda, et me ei naudiks iga hetke, mille saame oma Pärnu kodus veeta.
Mida võiksid eestlased austraallastelt õppida?
Peaaegu 30aastane Austraalia kogemus ütleb meile, et eestlased kipuvad kodus pisut tusameelsed ja kinnised olema. Meie oleme kohalikelt õppinud rahulikumat ja avatumat ellusuhtumist, rohkem enda üle nalja heitmise oskust ja kindlameelsust, et nõuda oma riigilt seda, milleks see on kohustatud. Oletan, et selle kõige nimeks on suurem iseteadvus.
Rein Aedma
• Sündinud 19. septembril 1952 Tallinnas
• Eesti filminäitleja
• Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala
• Töötas Pärnu 2. ja 6. keskkoolis eesti keele õpetajana
• 1991. aasta suvel emigreerus koos perega Austraaliasse
• Elab Queenslandi osariigis Gold Coastis
• Töötanud kiviraiduri, taksojuhi, turvatöötajana
• Mänginud Jaan Imeliku rolli filmides „Kevade“ (1970), „Suvi“(1975), „Sügis“ (1990) ja „Talv“ (2020)
• Samuti mänginud filmis „Varastati Vana Toomas“ (1971)
• Abielus: abikaasa Heidi, lapsed Laura ja Lauri
Heidi Aedma, abikaasa
Kohtusime Reinuga ülikoolis. Täpsemalt filoloogide luuleteatris Amores. Hiljem abiellunutena asusime elama Pärnusse.
Muidugi oli meil raske lahkuda Eestist. Minul eriti, sest elasime ju Pärnus minu isakodus, kuhu jätsime põgenedes maha kõik vanavanemate hoole ja armastuse ning raske tööga loodu. Pealegi olime juba 40aastased, et alustada taas algusest. Aga suured otsused teed ikka kellegi teise pärast. Meie kallile lapsele ei jätkunud ei arstimeid ega vajalikku söögipoolist. Vaatamata nõukogude võimule olime ju noored ja rõõmsad, meil läks kõik hästi.
Astusime tundmatusse oma teismeliste lastega, kellele oli see muutus eriti raske õrna ea, võõra kliima, keele, kultuuri, mahajäetud kodu ja sõprade tõttu. Ometigi said just need asjaolud meid neljakesi liitma rohkem kui kunagi varem.
Austraalias torkas kohe silma tugev ja rikas keskklass, kellele ju normaalne ühiskond põhiliselt toetubki.
Lapsed saime ülemere õpilastele mõeldud kallisse luterlikku erakooli. Kristlastena see muidugi rõõmustas meid väga. Saime nende üle palju uhkust tunda, sest õppimine kujunes endastmõistetavaks, nagu ka nende hilisem ülikooli astumine. Eesti koolist oli ka tubli pagas teadmisi, mille üle õpetajatena uhked olime.
Rein näitas end tõelise kangelasena haiguste ja lõikuste ajal. Kõik kestis pikalt ja tema positiivne ellusuhtumine oli meile peres eeskujuks.
Sydney aastatel teostasime end kõige enam erialaselt. Lõime luuleteatri Muusajüngrid, kuhu oli kaasatud ka minu leivaisa Ilo Kull. Tema oli luuletuste lugemisest tõeliselt vaimustatud ja pillas neid igal võimalikul momendil kui varrukast. Luuleetendused toimusidki nii Eesti Majas, Thirlmere külas, Sydney Jaani koguduse kirikusaalis ja Ilo Kulli kodus. Nüüd oleme piirdunud oma luuleteatri etendustega üleaustraalialistel Eesti päevadel ja kirjanduslik Kadripäev saab sel aastal 20 aastat vanaks.
Iloga hakkasime koos ka Eestit külastama pärast tema naise surma 2005. Igal aastal reisisime ka Vaimastverre ja külastasime tema kodutalu, vanemate haudu ja lapsepõlvega seotud paiku. Ilo oli soe ja südamlik inimene, kes aitas paljusid eestlasi võõrsil.
Tänasesse päeva tagasi jõudes oleme Reinuga koduses arestis. Tütar Laura õpetab jaapani keelt ja töötab kahe koormusega, sest viiruste kütkes on osa õpilasi, kellel vanemad meditsiini või kaubandusega seotud, koolis, teisi tuleb õpetada arvuti abil kaugjuhtimisega.
Poeg Lauri töötab haiglas ja on tõelise patrioodina end andnud sel raskel ajal nende meditsiinitöötajate nimekirja, keda võib igal ajal välja kutsuda.
Laural on poeg Thomas, kes on 22 aastat vana ja Lauril kaks tütart Amelia 17 ja Claudia 19 aastat vana. Lastelastest on suur rõõm.
TIIT LÄÄNE
