Elu on lihtne, kuid seda on võimalik keeruliseks elada. Elu on ilus ja samas ka väga valus. Ei ole halba ilma heata, ja vastupidi. Need on mõningad mõtteterad, mille paikapidavust on paljud omal nahal vähemal või suuremal määral kogenud.
Praegusaja murettekitavaim katkuna leviv haigus, viirus nimega Ebola on teinud põhiliselt Aafrika mandril laastamistööd. Puutumata pole see jätnud ka ülejäänud maailma. Hiljutises ülemaailmses raportis on välja toodud, et sellesse on juba surnud enam kui 4000 inimest ja nakatunuid on üle 8000.
Kuid kas me teame, palju sureb iga päev inimesi alatoitumuse tagajärjel? Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon toob välja, et iga kaheksa sekundi järel sureb üks inimene alatoitlusest tingitud tüsistustesse. Korrutagem see minutite, tundide, päevadega – see arv on kohutav. Organisatsioon lisas, et peaaegu iga kolmas inimene maailmas kannatab vähemal või rohkemal määral nälga. Kuid küsigem endilt, kas maailmas napib toiduaineid? Tegelikkus näitab, et probleemid pole selles, vaid poliitiliste hõõrumiste tagajärjel tekkinud rahvastevahelises vaenus, kus ühtedel on toidu üleküllusest tingitud ülekaaluprobleemid, aga valitseb mentaliteet, et parem viskan ära, kui jagan puudustkannatajatele. Fakt on see, et antud globaalse valupunkti lahendamisel saab igaüks meist kaasa aidata, sest siin pole vaja välja töötada imerohtu.
Inimelu on võrreldud ka lillega. Seda imetletakse, paitatakse, kiidetakse siis, kui ta õitseb, aga kui temast enam suurt kasu pole, siis kiputakse unustama.
Mõelgem kasvõi hiljuti meie seast lahkunud armastatud lauljale ja muusikapedagoogile Jaak Joalale. Kui palju teda kiideti, peeti hea sõnaga meeles viimase kümne aasta jooksul, kui ta oli avalikkusest tagasi tõmbunud? Kas teda kiideti, austati, peeti hea sõnaga meeles kõige selle eest, mis ta meie südametesse omal ajal armastatud laulude laulmisega tegi? Ta oli unustatud. Teda meenutati ja kiideti uuesti siis, kui temal seda enam vaja polnud.
Iga inimene siin maailmas on ainukordne. Me oleme kord loodud sellistena, et vajame kiitust, natukenegi. See on kui taime kastmine kuival ajal. See on ka edasiviiv jõud. Püüdes olla üksteisega arvestavad, mõistvad, toetavad ja kui vaja, ka abistavad, teeme me seda, mida me ju tegelikult ise vajame.
Elu on täis üllatusi, nii häid kui halbu. Elu võib meile naeratada ja samas selja keerata. Püüame keskenduda sellele, mis puudutab ka meie naabrit, mitte ainult meid endid.
PEETER KOMPUS
