Elu pärast jaani toob suve meie õuele

Jaanipäeva ümber toimunud askeldamiste ja pidude aeg on selleks korraks jälle ümber saanud. Selle nädala jooksul loksub suvine elu oma tavapärasesse rütmi tagasi. Peod on peetud, lõkked tehtud, koolid lõpetatud. Isegi omavalitsuste volikogudes tõmmati möödunud hooajaks joon alla. Taas kogunetakse lõikuskuu lõpus.
Nii vajub uksest ja aknast sisse puhkuste aeg. Käesolev südasuviselt soe nädal on kõigeks selleks justkui loodud, et võtta aeg maha ja vajuda suverammestusse.
See on akude laadimise aeg. Otsides selleks siis jõudu maasikatest, päikesest, suveetendustest, ringsõidust mööda Eestimaad või isegi välismaareisist.
Sellist leitsakulist vaikset aega võiks võrrelda isegi suvisesse rutiini vajumisega. Kus linnatänavad kipuvad sulama, tuulehoog liigutab pooltühjadel tänavatel ükskuid lehti, vanade puumajade aknad on irvakil – kardinad hooletult vahelt rippumas.
Või aina kollasemaks muutuvad viljapõllud, käo vaikinud kukkumine, kuivusest krõbisevaks muutunud künkapealsed ja tuimalt tolmavad külateed, mis veidi jahedamas öövalguses nii salatsevalt kaugust mõõdavad.
Selline vaatepilt võtab meid vastu siinmail pärast jaani. Tegelikult tähendab see kõik seda, et suvi on päriselt ka käes. Ainus ja kordumatu, nüüd ja praegu.
Kasutagem seda siis viisil, et sügise saabudes on, mida meenutada, vaim on täis uut erksust ja värskust pimeduse saabumisele täis tahet vastu minna.
Sest muide, päevad jäävad juba kukesammu võrra lühemaks.