Nüüd on siis meie väike Eesti nii sügavalt globaliseerunud, automatiseerunud ja „e-stunud“, et elektri olemasolust meile igapäevaseks rahumeelseks eksisteerimiseks enam ei piisagi.
Selgub, et kui meil elekter alles, internetiühendust aga kodus, kauplustes ega ametiasutustes pole, jääb elu ikkagi seisma.
Tabiveret tabas reedel üle asula veerenud piksepilvest nii võimas elektrilöök, et veel eile lõunani olid tavatelefonid ühelt poolt tummad, pangaautomaat suletud, kaupluste kaardimakseterminalid rivist väljas. Ja loomulikult ei mingit internetiühendust kusagil, kaasa arvatud postipunkt, kust paljudel lootus alanud kuu pension kätte saada.
Pahandada sai vanainimestelt muidugi vaene sidetöötaja kui esimene ettejuhtuv.
Lausa uskumatu lugu. Kui meie pensionärid on läinud juba nii kaasaegseks, et vaid pangakaardiga opereerivad ja sadat kroonigi “mustadeks päevadeks” kodus ei hoia, siis peaksid nad ka taipama seoseid tänapäeva peene tehnika ja oma tengelpunga hetkeseisu vahel.
On peaaegu südasuvi. Hein lõhnab, maasikad küpsevad ja linnud laulavad. Kui unustaks hetkeks, mida ei ole, ja tuletaks meelde, mis olemas on. Läheks kõnniks kuhugi: aiamaale, sõbrannale külla. Või korraldaks väikese inventuuri oma külmkapis ja sahvririiulitel. Kas on ikka lausa nälg majas ja meeleheide nii suur, et seda süütute kaaskodanike peale välja valada. Ehk pole see tilluke ootamatu ebamugavus kõneainet väärt selle kõrval, mida pika elu jooksul vapralt talutud?
