Elsa Kurs on Siimusti savikojaga juba üle poole sajandi seotud olnud. Ajasime rõõmsameelse ja südika prouaga juttu juba tuttavaks saanud hubases ja nostalgilises Siimusti Keraamika poes.
- 1953. aastal suunati Elsa Kursi isa pärast kooli lõpetamist Siimustisse, kus ta oli kaksteist aastat tehase juhataja. „Siimusti keraamika oli siis kohaliku teeninduskombinaadi alluvuses. Mina olin siis kuueaastane, nii et alates sellest ajast olen siin kogu aeg ninapidi juures olnud. Isa oli juhataja 1965. aastani, siis läks Jõgeva linna majavalitsusse inseneriks ning uus juhataja saadeti Tallinnast.“
Samuti töötas Elsa ema Siimustis, ta oli vormija ja ahjulaadija, mistõttu on üsnagi loogiline valik, et ka Elsa siia jäi. „Abikaasa tuli ka 1972. aastal vabrikusse tööle, enne töötas ta EPT-s ja tollane juhataja tegi ettepaneku, et kas ta ei tahaks Siimustisse tulla. Meile on küll paar korda tehtud ettepanekuid, et siit ära minna, aga siiani ei ole tahtnud.“
Eredalt meeles tehase põleng
Elsa juhib endiselt savikoja tööd. „Ma ei tunne ennast hingelt üldse nii vanana, hing on veel hea. Aga kui hakkan vanusele mõtlema, siis mõtisklen küll, et kas tõesti on see number õige,“ tunnistas Siimusti Keraamika omanik. Kuna aastatega on tekkinud palju kliente, kellele nende toodang meeldib, siis ei taha Elsa kuidagi klientidele pettumust valmistada.
Tema sõnul võib tõesti öelda, et see on tema elutöö. Elsa mäletab ka paljusid, kes on savikojas töötanud, aga praeguseks meie seast lahkunud. „Kui ma kõnnin Siimusti surnuaial, kuhu on mu oma ema, isa ja vend maetud, siis on seal ka paljud meie kunagised tehase inimesed. See on asja kurvem pool, aga samas on surm elu loomulik osa ja mul on nendest kõikidest väga hea mälestus,“ kinnitas ta.
„Meil oli siin üldse väga tore, kokkuhoidev ja suur kollektiiv. Naisi oli palju ja nende kollektiivis tuleb ikka hõõrumisi ette, aga kui meil olid ühised üritused ja peod, valitses alati üksmeel. Üldiselt ei mäleta midagi halba, meenub vaid hea.“
Siiski on Elsal lapsepõlvest eredalt meeles, kui tehases oli tulekahju. „Olin kaheteistkümneaastane, isa oli siis juhataja. Vanasti rippus aleviku vahel raudlatt, mille pihta taoti, et tulekahjust märku anda. Südaööl ärkasimegi järsku selle peale, et meie akna peale kolgiti ja isale hõigati, et tehas põleb. See on jäänud mulle eredalt mällu. Pärast põlengut valminud juurdeehitis tehti isa ametiajal.
Nõukogude ajal olid meie tehase töötajate lapsed suvevaheajal siin tööl ja teenisid endale raha. Nalja sai alati, suvel käis siin näiteks veesõda, töö tegemine oli pigem sümboolne, aga midagi me ikkagi ära tegime,“ meenutas Elsa rõõmsalt.
Ka kõik kolm last on tal savi sees üles kasvanud. „Tol ajal oli selline asi, et töötajate lapsed tulid alati vabrikusse vanemate juurde, ega keeldu ei olnud, ja saviga oli siin päris mõnus mängida.“
Lapsepõlv kõigest hoolimata helge
Lapsepõlve meenutas Elsa heldimusega. „Minu lapsepõlv oli tegelikult ilus, ma ei saa öelda, et nõukogude aeg oli nii vilets, nagu mõni ütleb. Ehk meie, sõjajärgsed lapsed, ei osanudki muud tahta. Need, kes nüüd on sündinud, ei oska võib-olla jällegi ette kujutada, mis elu tol ajal oli. Nad usuvad seda, mis ajakirjandusest loevad, et kõik oli nii paha. Ma olin väga elav laps, kuid midagi halba ma küll ei mäleta. Lapsepõlves on ju kõik nii helge. Meie peres ihunuhtlust ei kohaldatud, isa oli meil väga hea. Kui komandeeringutest tuli, siis tõi meile alati midagi head kaasa.“
Lapsepõlves unistas Elsa nii õpetaja- kui ka arstiametist. Aga õpetajaks saamine oli lihtsalt väikese lapse kõige esimene unistus ning arstiks ei läinud ta õppima põhjusel, et pelgas surnuid. „Kuna ema oli haige, siis tema unistuseks oli et minust võiks arst saada,“ jäi Elsa mõtlikuks.
„Tegelikult olin üle kümne aasta rahvakohtu kaasistuja ja tollane rajoonikohtunik Lehte Kimask andis mulle soovituskirja, et võin minna Tartu ülikooli juristiks õppima, käisin isegi ülikooli uksest sees. Aga pelgasin, tol ajal ei pandud koolis eriti rõhku keeltele, kuid seal oli inglise keele eksam ja kartsin, et kukun läbi. Eks õpingute takistuseks sai ka see, et olin juba tol ajal abielus ja kodus kasvas kolm väikest last. Abikaasa oli tehases autojuht, viibis tihti komandeeringutes Leningradis ja Riias ning iga nädal mitu korda Tallinnas.“
Aga seda, et ta ülikooli advokaadiks õppima ei läinud, kahetseb Elsa enda sõnul siiani.
Aastaid ületamata kõrgushüpperekord
Kooliteed alustas Elsa Siimusti 4klassilises algkoolis. See oli keraamikatehase rajaja Joosep Tiimanni poja Aadu Tiimanni ehitatud maja, mis nõukogude ajal natsionaliseeriti. Sinna tehti algkool. 1959. aastal jätkas Elsa õpinguid Jõgeva keskkoolis.
„Kooli ajal olin hästi sportlik tüdruk, minu nimel oli kooli kõrgushüpperekord veel isegi siis, kui minu vanem laps juba Jõgeva keskkooli viiendas klassis õppis. Nii et mulle meeldis väga kõrgushüpe, aga mängisin ka korvpalli ja võrkpalli. Rajooni asutuste vahelistel võistlustel Pedja jõe mängudel võitsin isegi kabes esikohti,“ meenutas ta.
Pärast keskkooli Elsa edasi õppima ei läinud. „1961. aastal liideti meie tsehh Tallinna ehituskeraamika tehasega. Tollane tehnoloog Helvi Türn tegi mulle ettepaneku, kas ma ei tahaks minna Ukrainasse tehnoloogiat õppima. Aga kogu õppetöö oli seal vene keeles ja kartsin, et ei tule sellega toime. Siis suunati mind Tallinna keraamikatehasesse koolitustele. Seal õpetas mind TK inseneriks Helga Puidet.“
Elsa, kes on aastakümneid tehases erinevaid ameteid pidanud, ei pea end ilmtargaks ja küsib enda sõnul veel nüüdki oma õpetajalt abi. „Kui näen, et ei saa hakkama, siis helistan Tallinna endisele tehnoloogile Helvi Türnile, kes järgmisel kevadel saab 85, kuid ikka veel töötab keraamikatehases Saviton. Tal on iga kord väga hea meel, kui ma helistan, ja ta rõõmustab, et Siimusti keraamikatehast siiani edasi viime. Kui vaja, siis saame tehnoloogilist abi ka Eesti Kunstiakadeemia õppejõult Karin Kalmanilt.“
Praktiline oskus tuleb aja ja kogemusega
„Kõik need, kes meile siia tehasesse tööle suunati, alustasid vormija-valaja ametikohalt ja pidid kõik etapid läbi tegema. Mina olen absoluutselt kõik need tehase töölõigud läbi teinud, see töö on mulle niivõrd selge,“ rääkis Elsa. Tema sõnul kinnistuvad oskused ainult töö käigus. Kui näiteks tehnoloogiks, kunstnikuks või disaineriks saab koolis õppida, siis praktiline oskus tuleb vaid aastatepikkuse kogemusega.
Aastatel 1972 – 1983 oli Elsa Kurs vabrikus TK insener, kelle ülesandeks oli vajalike mõõteriistade taatlemine. Iga päev tuli kontrollida toodangu kvaliteeti. Alates 1983. aastast määrati ta tootmisjuhiks ning 2004 valiti tegevjuhiks. „Ma ei tea, miks mind valiti. Meil olid kandidaadid üles seatud ja tol hetkel otsustas juhatuse esimees oma meeskonnaga, et valitakse mind. See oli mulle endale ka üllatus.“
Kuni tolle ajani ei olnud ta näinud tehase raamatupidamist, aga siis tuli hakata sellega tutvuma. „Ütleme, et see oli nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Kui tehase üle võtsin, siis selgus, et ettevõttel olid suured riigivõlad, mille tasumiseks oli koostatud maksegraafikud. See ehmatas ikka päris ära, et mida ma nüüd endale kaela võtsin. Võlg tuli maksta, samas pidi iga kuu ka jooksvaid makse maksma ning ega mingisugust investeerimist tehasesse ei toimunud.
Enne minu tegevjuhiks saamist olid tehasest lahkunud kunstnik ja kipsvormide mudeldaja, kuna endine juhtkond arvas, et ega meil ei olegi neid vaja,“ meenutas Elsa stressirohkeid aegu.
Naudib vene kirjandusklassikat
Endine juhtkond oli otsustanud juba mitu aasta tagasi tehase müüki panna, kuid sellele ei leidunud ostjat. Lõpuks, 2011. aastal, ostis kinnistu ja hooned ära Elsa noorem poeg Toomas, nii et neile jäi vaid tootmise pool. „Kuna me ei suutnud vanu võlgu, mis tehase ülevõtmisel meile tulid, ja jooksvaid makse paralleelselt maksta, siis olime sunnitud esitama kohtule 2013. aastal tehase pankrotiavalduse. Kuna ma olin lapsest saadik siin olnud, siis see mõjus psüühiliselt väga raskelt.“
Elsa sõnul soovitas pankrotihaldur tal ära osta laos oleva toodangu ja keraamika tootmisega edasi minna. „Seedisin seda mõtet pool aastat ja kuna meil oli juba varasemast ajast nii palju kliente, kes helistasid ja küsisid tooteid, siis otsustasingi laos oleva toodangu pankrotihaldurilt välja osta ning alustasime uuesti keraamika tootmisega juba isiklikus ettevõttes.“
Alates 2013. aastast on Elsa Kurs Siimusti Keraamika omanik. Tema kinnitusel on nad siiamaani suutnud end väga hästi ära majandada ja ühtegi maksuvõlga ei ole tekkinud. „Võtsin endale südameasjaks, et kui asi nii kaugele peaks minema, et juba maksuvõlad tekivad, siis ei ole enam mõtet edasi toota. Jõudu keraamikaga tegelemiseks annab ostjate tagasiside, kes tunnevad rõõmu, et nii pika ajalooga ettevõte on suutnud selles tihedas konkurentsis püsima jääda. Ja nüüd õpetan välja oma järeltulijaid. Mu poeg Jaanek on kohapeal müügijuht, kes käib ka laatadel,“ rääkis Elsa, kelle soov on, et firma jääks ikkagi perekonda.
Oma vaba aja veedab Elsa enda sõnul perega või raamatuid lugedes. „Mul on nii suur pere, kolm last, viis lapselast ja kolm lapselapselast, kes mul külas käivad ja keda me külastame. Köitvaks hobiks on mul läbi elu olnud lugemine, eriti meeldivad ajaloolised romaanid ning väga palju olen lugenud ka vene kirjanike teoseid.
Näiteks Tolstoi ja Tšehhovi teosed on mul peaaegu kõik läbi loetud ja muidugi loen ka eesti autorite loomingut. Nii et kui koolis anti kohustusliku kirjanduse nimekiri, siis minul olid need raamatud kõik juba läbi loetud,“ rääkis Elsa naerdes.
Lisaks ajaloolistele teostele meeldivad talle ka armastusromaanid, näiteks Charlotte Brontë „Jane Eyre“, mille ta on vähemalt kolm korda läbi lugenud. Kui Elsa parasjagu raamatut ei loe, siis lahendab ta ristsõnu. Ta on enda sõnul selles päris osav ning ka kõige keerulisemad ristsõnad ei valmista talle enam raskusi.
Unistab uuendustest ja uutest ahjudest
Väga meeldivad Elsale ka loodusfilmid, mida nad kanalil National Geographic tihtipeale mehega vaatavad. Reisimas ei ole ta väga palju käinud, kuid eredamalt on meeles Kreeta, kus käis koos lastelastega. „Kreetal oli ikka väga uhke. Tänaval olid keraamikatöökojad, kus nõud kedral valmivad. Aga seal tuleb see odavalt kätte, kuna kliima on teine ja päikese käes kuivab kõik ära, toodete valmistamiseks on neil energiakulu väiksem kui meil,“ jagas ta reisimuljeid ja nentis, et ka Siimustis on väga palju vaja teha. „Aga ma olen ise selline, et ei ole harjunud teiste käest abi paluma ega ole kirjutanud projekte, et toetust saada. Kõige olulisem on meil toodangu uuendamine.“
Tellimustähtaegade lühendamiseks ja tellimuste paindlikumaks täitmiseks oleks vaja ka väiksemaid põletusahje. „Meil on praegu nii suured ahjud, et kui tuleb tellimus, siis võtab väga kaua aega, enne kui saame selle täita. Praegu peame ootama kaks-kolm nädalat, enne kui ahju täis saame,“ tunnistas tehase perenaine.
Aga üldiselt on Elsa tehtud tööga rahul. „Mõnigi asi oleks võinud teistmoodi olla, aga ega eriliseks kurtmiseks ka põhjust pole. Ma olen õnnelik, et mu lapsed ja pere on siin. Väga hea meel on ka selle üle, et pojad on Siimusti Keraamikaga seotud.“
Hoiab Tiimanni mälestust
Elsa Kurs meenutas, kuidas tehase rajaja Joosep Tiimanni tütar andis neile isast ainsa foto, mis tal olemas oli. „Leida Sumberg elas Tõrvas ja kuna ma ei teadnud tema aadressi, siis helistasin Tõrva sotsiaalosakonda. Sealt vastati, et ta ei võta mitte kedagi vastu ning elab eraklikku elu. Järgmisel päeval helistasin uuesti ja mulle teatati, et ta võtab meid vastu. Leidal oli nii hea meel, et me seda vabrikut edasi viime. Sellest ajast saadik hakkasime suhtlema ja käisime tema pool mitu korda külas. Olime kutsutud tema 100 aasta juubelile ning lõpuks saatsime ta ka viimasele teele.“
Elsa on mõelnud seda väikest fotot Tiimannist suurendada lasta, panna eludaatumid juurde ning paigaldada pilt vabriku seinale. „Ta suri juba 1934. aastal ning tegelikult on ta Jõgeval ikka väga oluline ja tuntud inimene, ta oli üks Jõgeva Majandusühistu ja Jõgeva Ühispanga rajajaist, väga toimekas inimene.“
Joosep Tiimanni mälestust hoitakse Siimusti vabrikus au sees. „Kui ekskursioonid siin käivad, siis alati räägime kõigepealt, kes oli Joosep Tiimann. Meil on olemas ka kausikomplekt, mida toodeti juba Tiimanni ajal, võtsime selle uuesti tootmisse ja panime sellele tema auks nimeks Joosep.“
Küsimusele, ega Elsa vanemate auks mõnd nõud disainitud pole, vastas proua, et kahjuks mitte, aga lapselapse ja minia auks on küll, ja mõlema poja järgi on nimetatud kruusid ‒ Toomas ja Jaanek. „Kunagi, kui tootmisjuht olin, siis otsisid hollandlased odavat turgu, leidsid meid üles ning valmistasime neile lillepotte. Kuna olin hollandlaste tellimuste täitmise eest otsene vastutaja, siis nad otsustasid ühele vaasile minu nime panna,“ tunnistas Elsa.
ELSA KURS
Sündinud: 12. aprillil 1947 Laiusel
Haridustee:
Siimusti 4klassiline algkool
Jõgeva keskkool
Töö Siimustis:
1972‒1983 tehnilise kontrolli insener
1983‒1991 vanemmeister
1991‒2004 tootmisjuht
2004‒2013 tegevjuht
Aastast 2013 omanik
Tunnustused:
Jõgeva rajooni täitevkomitee ja EKP rajoonikomitee ühine aukiri
Mitmed aukirjad Tallina Ehituskeraamika Tehaselt
Perekond:
Pojad Toomas ja Jaanek, tütar Tiina
AAVO ARU:
Ligi kümme aastat Tallinna ehituskeraamika tehase Siimusti tsehhi juhataja
„Elsa on läbi ja lõhki keraamik. Tema isa oli nõukogude ajal keraamikatsehhi juhataja, ema oli seal tööl. Tema lapsepõlve mängumaa on kõik keraamikas olnud. Kui mina juhataja olin, siis oli ta tehniline kontroll, kes kontrollis toodete kvaliteeti. Elsa oskas inimestega suhelda, õpetas neid vajadusel ning tegeles ka väljaõppega. Igal juhul ei saanud me töö kvaliteedi kohta mitte ühtegi pretensiooni.
Abikaasa on tal praktiliselt kuldsete kätega mees, kes ka keraamikas töötab, ja nüüd on Elsa andnud teadmisi edasi oma pojale, kes juhib seal tootmist, nii et pere on ikka täielikult pühendunud keraamikale.
Elsa on väga asjalik, elupõline keraamik ja on siiani jätkanud Siimustis vabrikuga. Ta oskab inimestega suhelda, tunneb kõiki tööprotsesse ja oskab oma kogemusi edasi anda. Mäletan, kui noored tulid, siis Elsa näitas, kuidas tuleb teha, ja asi oligi selge. Ta põhjendab kõike väga ilusti.
Loomulikult meenutan Elsat hea sõnaga, ta oli mu kauaaegne kolleeg, siiamaani suhtleme ja kui kokku saame, siis meenutame vanu aegu. Oleks meil rohkem selliseid spetsialiste ja töötajaid, siis oleks kõik väga hästi.“
DEIVI SUISTE
