Jõgeva haiglas 27 aastat meditsiiniõena töötanud Elo Punga tunnistas Vooremaale, et parima õe tiitel tuli talle ootamatult, kuid et aunimetusega kaasnes ka rahaline üllatus, saab ta nüüd ette võtta Norra-reisi.
Kuigi Jõgeva haigla on olnud Elo Punga ainus töökoht, arvas temagi pärast Tartu meditsiinikooli lõpetamist 1983. aastal, et on Jõgeval vaid suunamisaja ära ja läheb kindlasti Tartusse tagasi.
“Tartusse said tookord tööle jääda vaid need, kellel oli seal elukoht olemas,” meenutas Elo. Järgmine võimalus oligi aga Jõgeva. See oli piisavalt lähedal nii Tartule kui ka vanematekodule Alatskivil. Nii on ta Jõgevale jäänudki ja ammu pole tulnud mõtetki töökohta vahetada, sest ta on oma kollektiiviga harjunud.
“Praegu pole mul enam selliseid töid, mida ma õena proovinud pole, aga hirmsasti tahaksin. Kuid kui ma praegu, mil pole enam suunamisi ja saab ise valida, oleksin meditsiinikooli lõpetamas, siis läheksin ma tööle kiirabisse. See oleks täiesti teistsugune kogemus ja noorele põnev väljakutse, arvan ma nüüd. Toona ei osanudki ma seda tahta,” rääkis Elo.
Tegelikult tahtis Alatskivi tüdruk Elo algselt hoopis algklasside õpetajaks õppida, aga ei saanud esimesel katsel kõrgkooli sisse. Et nõukogude ajal tuli igal inimesel tingimata kohe tööle minna, sattus ta polikliiniku registratuuri, töötas seejärel aastakese apteegis ja edasi oli meditsiinikooli õppima asumine juba loomulik asjade kulg.
“Õppisingi õeks, kuigi mul küll erilist tõmmet meditsiini vastu polnud,” tunnistas ta.
Lasteosakonnast segaosakonda
Kui Elo Punga Jõgeva haiglasse tööle suunati, avati just haigla uut hoonet. “Lasteosakonda oli personali vaja ja seal pidid olema eesti keelt oskavad õed, nii mind sinna suunati,” meenutas Elo, kuidas ta sattus Jõgeva haigla lasteosakonda, kuhu jäigi tööle 18 aastaks — kuni selle osakonna sulgemiseni.
“Seal tuli tegelda lastega alates imikutest kuni 15. eluaastani. Enamik lapsi olid haiglas küll koos emaga, kuid oli ka neid, kelle emad ei tulnud kaasa. Lapsed ei oska aga alati kaevata, oma probleeme kurta.
2002. aastal koondati Jõgeva haigla lasteosakond ära, kuid asemele tehti segaosakond, mis oli küll kirurgiaosakond, aga selles olid veel ka lastekohad. Praegune osakond on kirurgia ja järelravi segaosakond, laste kohad on ammu kadunud.
Patsiente on selles osakonnas varieeruvalt, kord vähem, kord rohkem. Tartust saadetakse paljud patsiendid siia järelravile, need on insuldi üle elanud inimesed või puusaproteesidega patsiendid. Kirurgia poolel on sagedased mandli- ja veresoontelõikused, songaoperatsioonid. Verd ikka on,” rääkis Punga, selgitades, et segaosakonnas pole kitsast spetsiifikat.
Tuleb ette, et patsientide hulgas on ka endisi või praegusi meditsiinitöötajaid. Küsimusele, kas nendega on kergem või raskem hakkama saada, vastas kogemustega meditsiinitöötaja: “Nii ja naa, ka meditsiinitöötajate hulgas on igasuguseid patsiente. Eeldatakse, et nad juba teavad kõike, aga neid tuleb võtta samamoodi kui kõiki teisi abivajajaid. Muidugi me hooldame kõiki ühtemoodi. Tühja lootust küll kellelegi ei anna, aga lohutada tuleb kõiki. Järelravi vajavate patsientide hulgas on palju vanu inimesi, paljud ei saagi päris terveks, nende olukorda saab vaid leevendada. Teatud haiguste jaoks on vaja aega. Sageli tuleb neile ütelda, et aeg näitab, kuidas läheb.”
Veri, surm ja teised empaatiavõimet eeldavad olukorrad
“Kõige tähtsam on, et patsiendid usaldaksid,” tõi haigla parim õde välja oma edu saladuse. Ta tunnistas, et üleminek lasteosakonnast segaosakonda oli talle omal ajal raske, sest lapsed annavad energiat, aga näiteks vähihaiged justkui tõmbavad energiast tühjaks.
Selleks, et mitte ise läbi põleda, läbivad õed koolitusi. “Ikka ise peab ennast hoidma. Samas pead end oma tegevusega tõestama. Usaldus tekib, kui patsiendid näevad, et sa hoolid nendest, kui nad kutsuvad, siis ikka tuled. Isegi kui keegi liiga sageli kutsub, ikka tuleb minna. Õde on patsiendiga ju kogu aeg. Kui oled 24 tundi valves, siis oled nendega pidevalt, õde viib ravimid ja täidab arsti korraldused.”
Tundub, et rõõmsameelne ja lahke Elo Punga on just täpselt selline klassikaline halastajaõde, keda meist igaüks oma lähedase inimese haigevoodi kõrvale sooviks.
“Muidugi ei sobi kõik inimesed õeks, sest meie töös on palju verega tegemist ja kõik ei talu seda. Surm ja paljud sellised asjad, mida kohtad meditsiinis… muidugi on vaja empaatiavõimet,” tõdes Jõgeva haigla tänavune parim õde.
Õe töö on tema sõnul aastatega lihtsamaks muutunud. Kui vanasti tuli näiteks süstlad steriliseerida, siis nüüd on kasutusel kõik ühekordsed vahendid.
“Alguses oli küll personalinappus, siis pidime tegema ka sanitaritööd, ja kui vaja, jagasime toitu ka. Me ei saanud kolme palka, ainult mingi sanitariprotsent oli palgale lisaks. Aga see on nii juba vanadest aegadest, et meditsiinitöötaja tööd ei hinnata ühiskonnas piisavalt. Eks igaüks tahaks rohkem raha, aga õdede palgad on alati väiksemad, vene ajal olid meil ka väikesed palgad,” rääkis Punga, tunnistades, et teiste haiglate meditsiinitöötajatega väljaspool tööd kokku saades on jututeemaks sageli ikka palgad, tunnitasu jne.
Operatsiooni kõrval Elo ei ole, kuid palatiõde valmistab patsiendi operatsiooniks ette ja saadab opituppa.
Igal aastal käib õde mõnel täienduskoolitusel. “Teooriad muutuvad meditsiinis kogu aeg, kui ei käi kursustel, ei tea neid muutusi,” rääkis Elo, kes on veendunud, et koolitustelt saab alati teada midagi praktilist. Praegu on tal just pooleli praktikantide juhendamise koolitus.
Isiklikke muresid ei tohi tööle kaasa võtta
Meditsiiniõe pidupäev ehk rõõmsad ja kordaläinud hetked on need, kui patsiendid paranevad ja kui nad tänavad.
“Ka pahurad patsiendid tuleb alati ära kuulata, kuigi see on küll hästi äratuntav, milline inimene ongi olemuselt viriseja tüüp või kes lihtsalt kardab. Tegutseda tuleb aga ikka kõigiga ühtemoodi,” ütles Punga, lisades, et kodused probleemid tuleb õel haiglasse tööle minnes kindlasti koju maha jätta.
“Kõigest segavast tuleb välja lülituda, isiklikke muresid ei tohi mingil juhul tööle kaasa võtta,” reetis Elo Punga oma alatise hea tuju saladuse.
Seda juhtub aga vahel küll, et mõned tööasjad tulevad kodus meelde, näiteks meenub öösel enne uinumist veel midagi, mis tegemata jäi.
“Ma ei näe eriti sageli und või vähemalt ei mäleta seda, üliharva olen näinud haiglateemalisi unenägusid, kus ma pean kuhugi minema ja midagi tegema, aga ei saa sellega hakkama,” rääkis Elo, kinnitades, et mingeid kindlaid kirurgiaosakonna õe õudusunenägusid pole ta kogenud.
Ise pole Elo Punga elus haige olnudki ja patsiendina on ta viibinud haiglas vaid sünnitamas.
“Laps mässiti teki sisse, ainult söögiaegadel toodi kohale,” meenutas ta võõrastusega 20 aasta tagust aega.
Elo töötab küll Jõgeval, aga pereliikmeid tal siin enam pole. Elukaaslane on surnud, poeg väga iseseisev, juba gümnaasiumis õppis ta Tartus ja elas sugulaste juures. Nüüd õpib poeg tehnikaülikoolis esimesel kursusel, Elo vanemad elavad aga endiselt Tartumaal Alatskivil.
Vanematekodus on ka tema koer ja kaks kassi ja just sinnasamasse Alatskivile, sõidab Jõgevalt kaks korda nädalas ka Elo.
“Alatskivil on maamaja, ema ja isa on ka vanad, nad ei vaja küll otsest hooldust, aga ma käin nende juures tihti,” rääkis Elo, kes on oma vanemate ainuke laps. Isa on insuldi üle elanud ja päeval, mil toimus meie jutuajamine, oli Elo pisut häiritud.
“Täna on paha päev, ema helistas hommikul, et isal oli paha olla. Omainimestega pole lihtne, nad vaidlevad vastu, ei taha ravimeid võtta nii palju kui peab ja on ikka rohkem iseteadjad. Võõrastega on lihtsam,” tunnistas Elo Punga. Hetkega sai eeskujulikust haiglaõest muretsev tütar.
Õnneks on sellel muretseval tütrel ja üksi poega kasvatades nii mõnestki lõbust loobuma pidanud emal sel suvel ees põnev Norra-reis.
“Ma pole seni mujal käinudki kui Soomes, kui mitte arvestada Peterburi, kus kunagi sai palju käidud. Norra sõidame nii, et üks kolleeg korraldab selle sõidu läbi ekskursioonibüroo. Me sõidame bussi ja laevaga, nii et isegi Islandi vulkaanituhk ei saa meid takistada,” rõõmustas Elo Punga.
Huvitavad arstid siin — õmblevad!
Kui palusin meenutada mõnda hiljaaegu tööl juhtunud naljakat seika, jutustas Elo peaaegu klassikalise loo.
“Patsient soovis valvearsti, tal oli pulss kiire. Helistasin valvearstile. Doktor Põdder oli valves, ütles, et jah, ma tulen, aga ma ei saa kohe tulla, ma õmblen. Mina ütlesin patsiendile, et valvearst tuleb, aga ta kohe ei saa. Natukese aja pärast küsis patsient uuesti valvearsti ja nii mitu korda, kuni ma vastasin, et ta õmbleb, ta ei saa sealt õmblemise juurest ära tulla. Patsiendi arvates oli see imelik. “Huvitavad arstid siin. Õmblevad,” imestas ta. “Jah, ta õmbleb ju haava,” vastasin mina. Siis hakkasime mõlemad naerma.”
Elo Punga CV
*Sündinud 1960. aasta 10. novembril Tartus
*1967-1978 Juhan Liivi nim Alatskivi Keskkool
*1981-1983 Tartu Meditsiinikool
*1983. aastast alates Jõgeva haigla õde
i
JAANIKA KRESSA
