Elle Pintsoni praegune kodu Piibumäel pole sünnikodust eriti kaugel. Suurema osa elutööst on ta teinud aga siiski füüsika- ja matemaatikaõpetajana aastatel 1966?2004 Elva Gümnaasiumis, kus ta on ka läbi aegade juhendanud õpilaste teadustöid ning ärgitanud lapsi osa võtma erineva iseloomuga konkurssidest ja üritanud ühtlasi nii suurte kui ka väikeste inimeste elu huvitavamaks muuta.
Külajutust uurimistööni
Ilmselt on paljudel endistel Elva Gümnaasiumi lastel veel praegugi selgelt meeles, kuidas nad koos õpetaja Elle Pintsoniga kas siis noorte teadlaste konkurssidel või noorte liiklusinspektorite võistlustel osalesid. Nii Elva kui ka maakonna teiste koolide õpetajatel on aga põhjust meenutada Elle organiseeritud stiilipidusid ja muid huvitavaid ettevõtmisi.
Elva õpilased tõid Elle Pintsoni juhendamisel konkurssidelt ära rohkesti auhinnalisi kohti ning käisid mitmel põneval preemiareisil. “Konkurssidest tasub alati osa võtta. See teeb koolielu huvitavamaks ja lapsed vaatavad ka õpetajat siis hoopis teise pilguga,” on tänaseks pensionile jäänud õpetaja kindel. Üks tema endistest õpilastest on ka ETV reedehommikustest “Terevisiooni” Tartu stuudio saadetes rahvale põnevaid katseid demonstreerinud Aigar Vaigu.
Kui ühel järjekordsel noorte teadlaste konkursil mainiti, et tulevikus soovitaks näha ka humanitaaralaseid töid, ei olnudki Ellel vaja pikalt kaaluda. Kodavere murde tuumaalalt pärinenuna võttis ta nõuks juhendada uurimistööd kodavere murde uurija soome keeleteadlase ja professori Lauri Kettuneni kohta, kelle keelejuhtideks olid naaberkülas Sääritsal kalur Kaarel Kurs, keda siinkandis tunti kui Kissa Kaelut ja tema tütar Anna ehk Kissa Kaelu Anna, hilisem tuntud rahvalaulik Anna Lindvere.
Uuriti arhiivides, töötati läbi Kettuneni mälestusteraamatud ja käidi keeleuurija radadel. Lõpuks võideti uurimistööga “Kettuneni jälgedes” 2003. aasta õpilaste teadustööde konkursil kultuurisilla eripreemia. Detailsemalt hõlmas uurimus just Kettuneni viibimist Kodavere kihelkonnas.
“Kõik algas tegelikult külajutu tasemelt, kas Kettunen ikka käis omal ajal, kui ta Sääritsal Kurside juures peatus, Anna juures lakas ka või mitte,” naerab Elle. Mõistatuseks see lakaskäimise lugu jäigi, see-eest sai õpilaste juhendaja ise kaasa sügava huvi ja armastuse uuritava elu, tegevuse ja loometöö vastu kogu edaspidiseks eluks.
Mälestuste roosiaid
“Kui keegi veel ei tunne Lauri Kettuneni, siis on aeg seda teha. Kettunen kuulub mõlemale Soome lahe äärsele rahvale ja on neid ühendavaks sillaks. Kui kahte saab armastada, siis Kettunen on neid õnnelikke, kellel see õnnestus…,” seisab uurimistöö kokkuvõttes kirjas. Tollal hääbuma kippuvat Kodavere murret uuris Kettunen Sääritsas ja Alatskivil aastatel 1909?1911, mille põhjal mõned aastad hiljem ilmusid trükist monograafiad. Ühtlasi olid need esimesed suured uurimused ühe eesti murraku kohta. Peale selle on Kettunen uurinud veel liivi, vadja ja vepsa murret ning käinud ka Setumaal. Lisaks keeleuurimisele oli Lauri Kettunen Vabadussõja ajal sisuliselt Soome saadik Eestis, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor jne. Kettuneni töökohaks on olnud ka nii Helsingi kui ka Budapesti ülikool.
Budapestis 1937. aastal kirjutatud luulekogus “Südame sillad”, mis 1960. aastal ka eesti keeles ilmus, on mitmeid kauneid Eestimaale pühendatud luuletusi, eriliselt südamlikult meenutab Kettunen just Peipsit ja Kodavere kanti ning mõnedki luuletused on kirjutatud sealses murdes. Ellele on kõige südamelähedasem “Mälestuste roosiaid”, kus autor kirjeldab paadisõitu Peipsi lainetel vaiksel suveõhtul justkui pilve serval ning päike on pilved kui roosideks värvinud: “…Jah, nagu serval pilvede, mis paistsid nagu roosiaid, siis purjetas see paadike, nii mäletan ma alati neid aegu imeilusaid, nii nagu kaugeid õnnemaid. See mälestus kui päiksekiir…”. Luuletuses “Epitaaf” tunnistab Kettunen: “…Tuhanded armsad mälestused, tuhanded südame soojendused seovad mind sinuga, Maarjamaa”. Eriti pikas luuletuses “Kaelu ja Anna” meenutab Kettunen aegu Sääritsal Kurside juures. See luuletus on tervenisti kirjas ka voldikul, mis lasti trükkida vähem kui aasta tagasi, mil Elle eestvõtmisel tähistas Raatvere külaseltsing Rannas soomlanna Marja Korpimäki Marja Majas Lauri Kettuneni 120. sünniaastapäeva. Jutuks tuli mitmeid huvitavaid seiku Kettuneni elust ja siinkandis oldud aegadest. Nagu see, kuidas Kettunen esimest korda siinkandis suuskadega sõitis, kui inimesed veel suuski õieti näinudki polnud, kuidas Saare kandis teda salakuulajaks peetud ning sääred teha kästud jne.
Õhtupalve vanaema lapiteki all
Elle õde Helgi Suluste on koduloolasena kokku pannud mitmeid raamatuid siitkandi elust, perekonna sugupuu koostamisest kõnelemata. Teine õde Luule Arula, kes elab Saare mõisas, on kodukandis ja kaugemalgi tuntud käsitöömeister, eriti teatakse teda vaiba- ja vöökudujana.
“Eks lapsest saati ole näha, mis kedagi huvitab,” teab Elle. “Luule kirjutas linna Helgile kirja, pani värvilised lõngad selle vahele. Helgit võis aga väiksest saati aina raamatuga näha ja märkmeid sündmuste ning nähtuste kohta on ta teinud ikka väga varasest east peale”. Helgi veedab praegugi Waltmannil kõik oma suved ning sealsamas on ka Elle ja Luule pere nooremad liikmed.
Õdede, eriti nooremate, käsitööhuvi on ilmselt läinud perekonna naisliini pidi edasi. “Lugesime vanaema tehtud lapiteki all õhtupalvet,” meenutab Elle. Vanaema olnud väga hea õmbleja, tädi samuti. Lapitöö ongi Ellele kõige rohkem meeltmööda. Aga ta on teinud ka muud käsitööd. Viimatistel käsitöönäitustel Ranna raamatukogus on kuulunud tähelepanuväärne osa just tema töödele. Tänavu oli koguni Elle Pintsoni tuba, kus üks väljapanek kandis nime “Päästetud palitud” ning andis tõestust, et vana palitut ei pea mitte ära viskama, vaid sellest võib hea tahtmise juures igasugu põnevaid asju teha. “Mul on alati kahju olnud riideid ära visata. Eriti kui mõelda sellele, kui palju kunagi tuli linase riidekanga saamiseks vaeva näha. Ja eks ole meeles veel seegi aeg, kui ülikoolis sai käia ümberpööratud riidest mantliga või klappisime midagi muud vanadest asjadest kokku. Praegu on küll kõigil riideid rohkem kui päevi”.
Elle tunnistab, et talvehommikuti on tal tavaks enesedistsipliini mõttes käsitöö tegemiseks kindel kellaaeg 9st 11ni. Igal aastal on ta eesmärgiks võtnud ka mingi läbiva tehnika või teema. Kui möödunud aastal oli valdavalt lapitöö, tänavu lilltikand, siis tulevaks aastaks on kavas aplikatsioon. “Nii see asi nüüd ka ei ole, “et rätsep istus ennast sandiks”,” naerab Elle. “Vahepeal tuleb ennast ikka liigutada ja tuulutada ka”.
Kodavere kirikukooris laulmas käimine on üks viimase aja meeldivamaid tegevusi. Ranna raamatukogus ja rahvamajas aga teatakse öelda, et ilma Elleta ei saada siinkandis hakkama ühegi suurema ettevõtmisega, kuigi esile ta just ei kipu. Nii oli ta ka üks siitkandi pillimeeste peo olulisemaid korraldajaid, mille mõte sai aga alguse õe Helgi järjekordsest uurimistööst omaaegsetest siitkandi loodusliku andega pillimeestest.
VAIKE KÄOSAAR
