Elle Abroi: Ma olen alati pidanud kõike jaksama

Eesti Vanavanemate Fond tunnustas silmapaistvaid vanavanemaid, kes väärtustavad kodu, perekonda ja abistavad lapselapsi kasvamisel ja arenemisel. Nagu paljudes paikades, valiti ka Jõgevamaal imeliseks vanaemaks niisugune tubli naine, kes on oma lastelastele ema eest.

Lapselapsi on Ellel ühtekokku 6, kuid kaks neist, 18-aastaseks saav Mati ja 12-aastane Helen, elavad vanaema Ellega koos ja moodustavad kolmekesi toreda pere. Täpsemini kuuluvad sellesse perre veel mõned olulised liikmed, nimelt koer Kolonel ja kassikesed Hitler, Jerry  ja Kalle.

“Elame nii kõrvalises kohas, et tuleb ette, et mõnikord eksib mõni ilves meie maja lähedusse võssa ära. Rebastest kuuleme me sagedasti, jõuluõhtul on aga juhtunud, et meil on käinud ka kitsed aias,” rääkis vanaema.

Mati ainuke mees majas

“Mina ja lapselapsed elame koos. Elu on vahel selline, toob ootamatusi ja üllatusi,” ütles Elle.  Selgub, et kõige vanema tütre lapsed on küll eluaeg Elle juures elanud, kuid Mati ja Heleniga päris kolmekesi jäi ta üle aasta tagasi. Varem elas emakodus ka Elle vanim tütar.

Elle sõnul on ta pere elanud samas paigas päris pikka aega. “Kui vene aeg lõppes ja eesti aeg tuli, siis ostsime maja, sest korteris ei jõudnud enam üüri maksta. Maksid või ei maksnud, sooja vett ikka ei olnud, sooja tuba ka ikka polnud,” ei mõista Elle enam tagantjärele isegi, kuidas korteris üldse elada sai.

“Olen varem elupäevad elanud oma majas, korteris polegi hea. Vana maja juures on aga vaja kogu aeg midagi teha, hiljuti tegime laepealse soojaks, Mati ja onu Siim vedasid vee sisse, aga välja see veel ei lähe,” selgitas Elle.

“Mati on meil ju ainuke mees majas! Muidugi aitab ta kõike teha, muidugi tunneb ta ennast peremehena,” kiitis Elle vanimat lapselast. Kuid ka pojad ja väimees käivad abiks, kui vaja. “Hiljuti ehitasime uue kuuri, seda tööd tegid mu pojad Allan ja Siim, mina tegin neile süüa,” rääkis Elle.

Kuigi Elle Abroi on juba mõned aastal pensionär, töötab ta edasi — Jõgeva Lastepäevakodus Rohutirts logopeedina. Omandatud defektoloogiharidus ja pedagoogistaazh kuluvad talle marjaks ära, et kodus kahe teismelisega hakkama saada.

Ongi seltsis segasem!

“Seltsis ongi segasem,” tunnistas Elle.  Seda, et tema, kes on eluaeg harjunud suure perega, nüüd äkki päris üksinda oleks elama jäänud, ta ette ei kujutakski.

“No mis ma siis teeksin? Kui ma praegu koju läheksin ja oleksin seal üksi, kui palju ma ikka telekat vaataksin ja raamatuid loeksin? Ongi meil seltsis segasem, tore on, kui saan vahepeal Helenile midagi õpetada või Matiga millestki rääkida,” ütles Elle.

Vanaema on tütrelaste ametlik hooldaja, seega saab ta riigilt ka vastavat raha. “Kui ma seda toetust ei saaks, oleks üpris raske. Olen ametlikult pensionär, kui ma üksinda elaksin, tuleksin ehk pensionist ka välja, aga kui teismelised lapsed on kasvamas, siis küll pensionist ja toetusest välja ei tule,” on imeline vanaema rahul, et saab esmaspäevast neljapäevani Rohutirtsu lapsi kõnelema õpetada.

“Õpetan kõike, mida õigesti kõnelemisel võib vaja minna. Iga laps peab ükskord kooli minema, mida varem saab ta õige kõne kätte, seda kergem on tal lugema ja kirjutama õppida,” kinnitas logopeed.

Peale Mati ja Heleni on imelisel vanaemal veel Arlet, kes elab Läänistes, Joosep ja Killu, kes elavad Peipsi lähedal, ja Agnes, kes elab Porkunis. Kui Elle kõik oma 11 isiklikku järeltulijat kokku võtab, vaimusilmas ritta paneb ja neid isekeskis võrdleb, siis kinnitab ta, et ka neist õppis mõni hästi varakult rääkima, üks aga oli juba kolmeaastane, kui  kõnelema õppis. “Siis mul oli küll hirm naha vahel, aga kõik läks hästi. Iga laps on erinev ja pole kerge vastata, kas kergem on õpetada oma või võõraid lapsi. Oma lapsi tajud küll teistmoodi, aga mõnikord võib just see teistmoodi tajumine oma lapse puhul õpetamist isegi segama hakata,” rääkis Elle Abroi, kes on viimased viis aastat Rohutirtsus logopeedina töötanud, kuid enne seda aastaid õpetaja olnud.

Lastelaste jaoks rohkem aega

“Vaidleme lastega, mille üle iganes. Kui teil kasvab peres teismeline, ei hakka igav iialgi. Palju oleneb muidugi tema temperamendist ja iseloomust, ka tema kaaslastest,”  kinnitas Elle Abroi. “Olen ise üsna äge. Näen oma lastelastes ka iseennast, sellepärast saan ma nendest aru. Ja ma näen neis ka oma vanemaid – tean oma suguvõsa 3-4 põlve tagasi.”

Üksi on Elle aga alati olnud, kõik tema lapsed on kasvanud isata. Elle esimene mees suri, kui kaks last olid väikesed. “Tänu emale läksin ma ülikooli. Ema üritas mu mõtteid teisele rajale suunata ja ta teadis, et ma tahan õppida. Ema aitas ka mu lapsi kasvatada, ka tema oli imeline vanaema,” meenutas Elle.

Ülikooli lõpetanud, küsis Elle oma emalt, mida ta saab ema heaks teha, kuidas oma võlga tasuda. Ja ema vastas, justnagu Tammsaare kunstmuinasjutus, et kui tuleb aeg, siis tee sina sama oma lastele.

Elle arvates on geenid küll laste puhul olulised, kuid sama tähtsaks peab ta ka õiget kasvatust, et head geenid raisku ei läheks. Võrreldes aegu, mil kasvasid ta lapsed ja mil kasvavad lapselapsed, kinnitab Elle, et lapsed on samasugused igal ajal, kuid taust on  vahepeal muutunud. Kummikud on värvilisemaks läinud ja arvutid on lagedale tulnud, kuid inimene on ikka sama.

Ka ütleb ta paika pidavat väitel, et mõnes suhtes saab vanavanem lastelastest paremini aru kui oma lastest. Aega jätkub nende jaoks ju rohkem.

“Kui oled noor, siis teed karjääri, üritad ametit selgeks saada. Kui ülikooli lõpetad, ei ole sul ju amet veel selge. Sa arvad, et on, aga hiljem selgub, et sa ei tea veel paljusid asju. Elu ongi selline, et noorena üritad elujärge parandada, vanemast peast mõtled natuke teisiti. Varandus on muidugi oluline. Kui käid riides nagu kaltsakas, siis sa oledki kaltsakas, aga lõpuks oleneb kõik ikka sellest, mis väärtus sul inimesena on,” arutles imeline vanaema ja kinnitas, et tal on elus vedanud, sest ta ümber on kogu aeg olnud head inimesed kõrval.

Elul pole häda midagi

“Teismeline arvab, et tal on kõik kole selge, kunagi olin ma üsna meeletu ja omast arust kole tark. Vanus teeb oma töö, paneb asjad paika. Ja nii saan ma ka oma lapselapsi vahel keelata just seetõttu, et ma neist aru saan. Muidugi nad vihastavad, aga ma pean selle lihtsalt välja kannatama, kui ma tahan, et neist inimesed saavad,” teadis Elle Abroi.

“Kui mu omad lapsed väikesed olid ja viiekesi veel koolis käisid, siis elasin ma sageli nagu mustas augus,” meenutas Elle tagantjärele peaaegu lõbusalt, kinnitades, et praegu pole elul häda midagi. On olnud hoopis palju raskemaid aegu.

“Jumalale tänu, et meil peedipõld oli, õnneks said ka lapsed olukorrast aru ja ei süüdistanud mind,” rääkis vanaema oludest mitukümmend aastat tagasi, kinnitades, et lastega on tal elus vedanud, samuti nagu vanemategagi.

“Lapsed said väikesest peale aru, et kõik, mis meil on, on meie oma kätetöö,” tõdes ta.

Selgus, et ka Elle ise on rohkem vanaemaga kui emaga kasvanud. “Vanaema õpetas mulle kõike. Asju, mida peab naisterahvas oskama. Emal polnud aega. Ema oli zootehnik, läks tööle, kui ma magasin ja tuli töölt, kui ma magasin,” meenutas Elle oma lapsepõlve.

Imelik, kuid nüüd, paar põlve ajas edasi on lapsed samamoodi jälle järelvalveta, vanemad on aga ennastunustavalt tööl. On samasugune olukord nagu pärast sõda, ainult et võimalusi on praegu justkui rohkem. Seadus ema väikelapse kõrvalt tööle minema enam ei sunni, aga paljud viivad oma põnni ikka teiste hooleks, sest tööle sunnib neid nüüd elu — pangalaenud jne.

“Kui mina noor olin, siis oli ainuke lootus ja püüd saada parem haridus,” meenutas Elle. Viie lapse kõrvalt pidi ta ka tööl käima. “Alimente sain, nagu jumal juhatas. Olen pidanud ennast pere talapostiks, sest ma lihtsalt olen pidanud see olema, ehkki oleksin meeleldi andnud selle rolli abikaasale. Tegelikult ei pea ju naine üksi kõigega hakkama saama,” mõtiskles imeline vanaema.

Pere hoiab kokku

Elle pojad Allan ja Siim on lõpetanud  Maaülikooli ning seda ühel ja samal aastal. Allanil on naine Merle ja poeg Arlet. Selle pere muudab Elle sõnul tugevaks see, et Merlel on kaks komplekti vanemaid. Nimelt võib ka nii juhtuda, et vanemate lahutades ja mõlemate uuesti abielludes ei jää laps isast ega emast ilma, vaid saab mõlemaid hoopis topelt. Nii juhtub aga ainult kõige ilusamates muinasjuttudes.

Elle tütrel Rital on koos mehe Aivariga kaks last — Joosep ja Killu. Tütar Rutil pole aga veel kedagi. Pere pesamuna Siimu on aga peaaegu eluaeg hüütud onu Siimuks. “Kui Mati sündis, siis käis Siim esimeses klassis. Ta läks koolidirektori juurde ja ütles, et ma olen nüüd onu. Nii on teda terve elu kutsutud onu Siimuks,” jutustas Helle. Onu Siimu naine Veronika ja õde Rita on aga mõlemad pedagoogid.

Sel aastal on Abroide peres olnud palju juubeleid. Kõigepealt alustas vanaema Elle ise oma 60 aasta juubeliga, nädal-paar tagasi aga saadi Tartus kokku, et pidada onu Siimu 25. sünnipäeva.

„Muidugi olen ma oma perekonna üle uhke! Me hoiame kokku!” kinnitas Elle Abroi.

Janika Altmäe, Saare valla lastekaitsespetsialist:

Elle on asjalik ja toimekas vanaema, kellele lähevad korda lapselaste kooliõpingud ja vaba aja veetmine. Samuti muretseb Elle laste tervise pärast, mis on ema tegevusetuse tõttu lastele probleeme tekitanud. Elle abistab ja toetab igakülgselt oma lapselapsi ning on seadnud endale kohustuseks lapsed täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeiks kasvatada.  Elle  on toetanud lapselapsi perioodidel, kui laste ema on kodunt lahkunud. Vanaema on olnud lastele ema eest, kandes nende eest hoolt, huvitudes nende koolitöödest, abistades kodutöid tehes, ostes rõivaid ning koolitarbeid jne.

JAANIKA KRESSA