Küsimustele vastab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi
Keskkonnaministeerium on ette valmistanud riigivaraseaduse muudatusettepaneku, mis annaks kohalikele omavalitsustele võimaluse osta riigilt elamumaad. Seni on omavalitsused riigilt maad saanud täiesti tasuta, kuid seda ainult oma otseste ülesannete täitmiseks, näiteks teede või lasteaedade rajamiseks.
Kas omavalitsustele senistest maasaamise võimalustest ei piisa, miks on neile vaja luua täiendavaid võimalusi?
Omavalitsused kinnitavad, et kohaliku elu edendamise suuremaid pidureid on senine maa munitsipaliseerimise kord ja valdadelt-linnadelt tuleb järjepanu pöördumisi sooviga saada just elamumaad. Elamumaa on võti, mille kaudu saab piirkonna arengut tulemuslikult juhtida, miks siis mitte alustada maapiirkondade arengut pidurdavate küsimuste lahendamist just maast. Seda enam, et riigi reservmaa lihtsalt seisab, väärtust juurde ei loo ja riiki süüdistatakse oma varaga ebaperemehelikus ringikäimises.
Ka koalitsioonileppesse on kirjutatud riigi valitsemiseks mittevajaliku maa tsiviilkäibesse andmine, seega on Keskkonnaministeeriumi ettepaneku taga poliitiline tahe.
Kuidas elamumaa müük omavalitsustele toimuma hakkaks?
Keskkonnaministeeriumi ettepaneku kohaselt võimaldaks riigivaraseadusse sellekohase sätte lisamine omavalitsustele müüa riigi omandis olevat elamumaad. Maa ostmiseks esitab kohalik omavalitsus taotluse keskkonnaministrile. Maa müük toimub Vabariigi Valitsuse otsusega ja maa müügihinnaks oleme pakkunud 65% turuhinnast.
Miks on omavalitsustele müüdava elamumaa puhul kavandatud just selline n-ö allahindlus?
Võtsime hinnakujunduse aluseks maareformi seaduse põhimõtte, mille kohaselt kannab omavalitsus ka praegu juhul, kui müüb munitsipaalomandisse antud maad, saadud tulust 65 protsenti riigieelarvesse. Aga see protsent on tekitanud ja ilmselt tekitab veelgi vaidlusi. Mulle on juba ette heidetud, nagu sooviksin elamumaad poolmuidu jagada, teisalt on omavalitsused avaldanud arvamust, et kogu maa, mida riigil vaja ei ole, tuleks neile täiesti tasuta anda.
Nii et maa müügihinnas on seisukohad vastandlikud, lausa seinast seina – lõplik sõna jääb Riigikogu öelda.
Ajakirjanduses on välja pakutud, et elamumaad tuleks omavalitsustele müüa oksjonite kaudu. Kas see poleks õigem?
Jah, oksjon on küll hea rahateenimisvõimalus, sest maatüki saab see, kes rohkem maksab. Kuid kohaliku elukorralduse seisukohast on see müügivorm tihti ebaefektiivne. Oksjon võimaldab rahakamal seltskonnal “kollektsioneerida” maatükke. Ehk teisisõnu – maad ostetakse kokku ja jäetakse paremaid aegu/kõrgemat hinda ootama (rohtuma ja võsastuma). Eestimaal on küllaga linnu ja valdu, kus eraomanike kinnistud seisavad aastaid puutumatult, kuid omavalitsusel nende suhtes suurt sõnaõigust pole. Kuigi on ka vastupidiseid näited, on siiski selge, et oksjoniga maa müük ei ole kohaliku elu edendamiseks alati parim lahendus.
Samas on omavalitsustest kuulda etteheiteid, et maa ostmine – ka soodushinnaga – käiks neile üle jõu. Ehk peaks elamumaad hoopis tasuta jagama?
Riigile kuuluva elamumaa tasuta võõrandamine ei ole minu hinnangul otstarbekas, küll aga ei peaks omavalitsus maa eest kohe maksma. Seaduse eelnõu annabki maksmiseks aega kaks aastat pärast müügilepingu sõlmimist, selle ajaga peaks omavalitsusel tekkima (näiteks koostöös arendajatega) vajalikud vahendid. Tegelikult peab omavalitsusel juba maa ostutaotlust esitades olema väga selge arendusplaan ehk ta peab teadma, milleks maad kasutatakse ja missugused on selle eest tasumise võimalused.
Seadusemuudatuse seletuskirjas on elamumaa munitsipaliseerimist põhjendatud eelkõige noorte perede toetamise vajadusega. Kas omavalitsustel on ka muid võimalusi riigilt ostetud elamumaa kasutamiseks ja mis kasu saavad sellest kohalikud elanikud?
Kavandatava seadusemuudatuse eesmärk ei ole ainult noortele peredele kodu rajamiseks soodustuste tegemine, elamumaa omamine on oluline kogu kohaliku elu edendamiseks. Kui omavalitsus on elamumaa omanik, siis ei piirduks kohalike võimumeeste roll ainult planeeringu kehtestamisega, vaid neil tuleb ise mõelda ning otsustada, kus ja kuidas elamumaad kasutades saavutada kohaliku elu edendamiseks parim tulemus. Vajadusel saab omavalitsus näiteks hoonestusõiguse seadmisel sätestada maa kasutusele omapoolsed tingimused. Ja kuna omavalitsus on maa omandanud soodushinnaga, siis peaks tal tekkima rohkem rahalisi võimalusi näiteks elamuarendusprojektide juurde vajalike teede ja kommunikatsioonide väljaehitamiseks.
Selle kohta, kuidas omavalitsus elamumaad kasutama hakkab, riik ettekirjutusi ei tee. Olen kindlalt seda usku, et omavalitsused teavad kõige paremini oma piirkonna vajadusi ja oskavad leida võimalusi kohaliku elu arendamiseks, elukeskkonna elamisväärseks ning atraktiivseks muutmiseks. Kui nad on riigile avaldanud soovi saada elamumaad, järelikult on see neile võtmeküsimus. Riik peab appi tulema ja tegema olulise (regionaal)poliitilise otsuse.
Kas võib juhtuda nii, et seadusemuudatuse eesmärk edendada maaelu jääb saavutamata, sest omavalitsusametnikud võivad maaga sahkerdama hakata?
Petmiskartuse pärast ei saa elu seisma panna! Pealegi ei tähenda kavandatav seadusemuudatus seda, et riik automaatselt kõik maasoovid rahuldab. Maasoovi hinnatakse igal konkreetsel juhul eraldi, otsustamisel saab määravaks ikkagi vajadus elamumaa järele ehk omavalitsuse taotlus peab olema põhjendatud, selle aluseks peab olema kehtestatud planeering.
Omavalitsustel on sajaprotsendiline vastutus oma tegevuse eest. Tegelikult toob praegu välja pakutud seadusemuudatus tehingud maaga nähtavamale, kui need seni on olnud, sest omavalitsus peab ostuhinnaga arvestama juba eelarve koostamisel. Eelarve koostamine on aga üks suuremat huvi ja vastukaja leidev tegevus! Kõik, mis kirjutatakse eelarvesse, tuleb maksumaksjatele ära põhjendada. Kui siis varem plaanitud tegevusi muudetakse või jäetakse täiesti ellu viimata, petetakse ennekõike oma piirkonna elanikke. Seega on kõige paremad järelevaatajad ja otsustajad omavalitsusametnike tegevuse üle just kohalikud elanikud. Petjad saavad oma palga hiljemalt kohalike omavalitsuste valimisel.
Millal jõuab eelnõu Riigikokku arutamiseks?
Kui oleme kõikidelt ministeeriumidelt ja teistelt ametkondadelt eelnõule hinnangu saanud, siis püüame selle võimalikult kiiresti Vabariigi Valitsusele arutada anda. Pärast seda saab eelnõu hakata arutama Riigikogu, kes ütleb lõpliku sõna selle kohta, kas ja millistel tingimustel hakkavad omavalitsused riigilt elamumaad ostma.
Intervjueeris keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Agnes Jürgens.
Võtsime hinnakujunduse aluseks maareformi seaduse põhimõtte, mille kohaselt kannab omavalitsus ka praegu juhul, kui müüb munitsipaalomandisse antud maad, saadud tulust 65 protsenti riigieelarvesse. Aga see protsent on tekitanud ja ilmselt tekitab veelgi vaidlusi. Mulle on juba ette heidetud, nagu sooviksin elamumaad poolmuidu jagada, teisalt on omavalitsused avaldanud arvamust, et kogu maa, mida riigil vaja ei ole, tuleks neile täiesti tasuta anda.
Nii et maa müügihinnas on seisukohad vastandlikud, lausa seinast seina – lõplik sõna jääb Riigikogu öelda.
Ajakirjanduses on välja pakutud, et elamumaad tuleks omavalitsustele müüa oksjonite kaudu. Kas see poleks õigem?
Jah, oksjon on küll hea rahateenimisvõimalus, sest maatüki saab see, kes rohkem maksab. Kuid kohaliku elukorralduse seisukohast on see müügivorm tihti ebaefektiivne. Oksjon võimaldab rahakamal seltskonnal “kollektsioneerida” maatükke. Ehk teisisõnu – maad ostetakse kokku ja jäetakse paremaid aegu/kõrgemat hinda ootama (rohtuma ja võsastuma). Eestimaal on küllaga linnu ja valdu, kus eraomanike kinnistud seisavad aastaid puutumatult, kuid omavalitsusel nende suhtes suurt sõnaõigust pole. Kuigi on ka vastupidiseid näited, on siiski selge, et oksjoniga maa müük ei ole kohaliku elu edendamiseks alati parim lahendus.
Samas on omavalitsustest kuulda etteheiteid, et maa ostmine – ka soodushinnaga – käiks neile üle jõu. Ehk peaks elamumaad hoopis tasuta jagama?
Riigile kuuluva elamumaa tasuta võõrandamine ei ole minu hinnangul otstarbekas, küll aga ei peaks omavalitsus maa eest kohe maksma. Seaduse eelnõu annabki maksmiseks aega kaks aastat pärast müügilepingu sõlmimist, selle ajaga peaks omavalitsusel tekkima (näiteks koostöös arendajatega) vajalikud vahendid. Tegelikult peab omavalitsusel juba maa ostutaotlust esitades olema väga selge arendusplaan ehk ta peab teadma, milleks maad kasutatakse ja missugused on selle eest tasumise võimalused.
Seadusemuudatuse seletuskirjas on elamumaa munitsipaliseerimist põhjendatud eelkõige noorte perede toetamise vajadusega. Kas omavalitsustel on ka muid võimalusi riigilt ostetud elamumaa kasutamiseks ja mis kasu saavad sellest kohalikud elanikud?
Kavandatava seadusemuudatuse eesmärk ei ole ainult noortele peredele kodu rajamiseks soodustuste tegemine, elamumaa omamine on oluline kogu kohaliku elu edendamiseks. Kui omavalitsus on elamumaa omanik, siis ei piirduks kohalike võimumeeste roll ainult planeeringu kehtestamisega, vaid neil tuleb ise mõelda ning otsustada, kus ja kuidas elamumaad kasutades saavutada kohaliku elu edendamiseks parim tulemus. Vajadusel saab omavalitsus näiteks hoonestusõiguse seadmisel sätestada maa kasutusele omapoolsed tingimused. Ja kuna omavalitsus on maa omandanud soodushinnaga, siis peaks tal tekkima rohkem rahalisi võimalusi näiteks elamuarendusprojektide juurde vajalike teede ja kommunikatsioonide väljaehitamiseks.
Selle kohta, kuidas omavalitsus elamumaad kasutama hakkab, riik ettekirjutusi ei tee. Olen kindlalt seda usku, et omavalitsused teavad kõige paremini oma piirkonna vajadusi ja oskavad leida võimalusi kohaliku elu arendamiseks, elukeskkonna elamisväärseks ning atraktiivseks muutmiseks. Kui nad on riigile avaldanud soovi saada elamumaad, järelikult on see neile võtmeküsimus. Riik peab appi tulema ja tegema olulise (regionaal)poliitilise otsuse.
Kas võib juhtuda nii, et seadusemuudatuse eesmärk edendada maaelu jääb saavutamata, sest omavalitsusametnikud võivad maaga sahkerdama hakata?
Petmiskartuse pärast ei saa elu seisma panna! Pealegi ei tähenda kavandatav seadusemuudatus seda, et riik automaatselt kõik maasoovid rahuldab. Maasoovi hinnatakse igal konkreetsel juhul eraldi, otsustamisel saab määravaks ikkagi vajadus elamumaa järele ehk omavalitsuse taotlus peab olema põhjendatud, selle aluseks peab olema kehtestatud planeering.
Omavalitsustel on sajaprotsendiline vastutus oma tegevuse eest. Tegelikult toob praegu välja pakutud seadusemuudatus tehingud maaga nähtavamale, kui need seni on olnud, sest omavalitsus peab ostuhinnaga arvestama juba eelarve koostamisel. Eelarve koostamine on aga üks suuremat huvi ja vastukaja leidev tegevus! Kõik, mis kirjutatakse eelarvesse, tuleb maksumaksjatele ära põhjendada. Kui siis varem plaanitud tegevusi muudetakse või jäetakse täiesti ellu viimata, petetakse ennekõike oma piirkonna elanikke. Seega on kõige paremad järelevaatajad ja otsustajad omavalitsusametnike tegevuse üle just kohalikud elanikud. Petjad saavad oma palga hiljemalt kohalike omavalitsuste valimisel.
Millal jõuab eelnõu Riigikokku arutamiseks?
Kui oleme kõikidelt ministeeriumidelt ja teistelt ametkondadelt eelnõule hinnangu saanud, siis püüame selle võimalikult kiiresti Vabariigi Valitsusele arutada anda. Pärast seda saab eelnõu hakata arutama Riigikogu, kes ütleb lõpliku sõna selle kohta, kas ja millistel tingimustel hakkavad omavalitsused riigilt elamumaad ostma.
Intervjueeris keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Agnes Jürgens.
