Milleks Jõgevale kolm Swedbanki sularahaautomaati? See on ju sulaselge priiskamine! Nii võetigi üks sularahaautomaat ära kõige paremast kohast, kaubahalli juurest, kus rahvas seda ilmselgelt ka kõige rohkem kasutas. Liikumine on muidugi tervise ja ilu pant – nii et pensionärid, marssige aga pensionipäeval Selveri juurde või Suure tänava teenindussaali, kesklinnas automaati enam pole!
Tegelikult võiks ju sularahata arveldusele üle minna, aga siis peaks ka igal pool saama kaardiga maksta. Tegelikkuses see kaugeltki nii pole.
Pank püüab minimeerida kulutusi, sest sularaha käitlemine on kulukas. Kõik kauplused ja söögikohad ning muud teenindusasutused ei pane endale kaardimakseterminaale, sest teenustasud on kõrged. Nokk kinni ja saba lahti olukord?
Maal pole kümnete ja kümnete kilomeetrite raadiuses ühtegi sularahaautomaati, vallad on vähemalt üht automaati oma keskustesse soovinud, kuid senini edutult. Vaid vähestes Jõgevamaa omavalitsuskeskustes neid ongi. Nii peavadki maainimesed andma oma pangakaardid ühe inimese kätte, klappima talle mitme peale kokku sularaha, et ta saaks linna sõita ja kõikidele raha tuua. Millise riski see inimene võtab, pole mõtet kirjeldada. Ja kellele peale panga see kõik kasulik on?
10. aprill 2012
