Neljapäeval Jõgeva ühisgümnaasiumis peetud maakondlikul kirjanduskonverentsil oli külaliseks kirjanik, näitleja, saatejuht ning lavastaja Jim Ashilevi, kes rääkis noortele, et enese leidmiseks peab proovima erinevaid asju ja väärtustama oma aega.
See maakondlik kirjanduskonverents oli tähelepanuväärne ka seetõttu, et jääb sellisel kujul kõigi aegade viimaseks, sest korraldajakool Jõgeva ühisgümnaasium tegutseb veel viimast õppeaastat.
Konverentsi avas ühisgümnaasiumi direktor Jüri Toit mõtisklusega: “Kes on kirjanik? Kas kirjanik on see, kes kirjutab Tähekese ajakirja kaks lugu? Kas see, kes kirjutab raamatu, või näiteks linnapea, kes avaldab enese kinni makstud lehes artikli, milles valetab lugejail suud ja silmad täis.”
Veel kutsus Jüri Toit enda kõrvale seisma külalisesineja Jim Ashilevi ning palus publikul mõtelda, kumb neist rohkem kirjaniku moodi välja näeb. “Mina võiksin ju ka vabalt kirjanik olla. Mul on ka kirjanikele omane habe,” naljatles end Ashileviga võrrelnud Toit.
Kirjamees Jim Ashilevi selgitas, et ta ei mõtle endast ainult kui kirjamehest: “Ma ei kõnni tänaval ja ei ütle, et tere, mina olen kirjanik. Kes sina selline oled?”
Ameteid sama palju kui Hunt Kriimsilmal
Teisalt on Ashilevil end keeruline kvalifitseerida ainult kirjanikuks, sest mehel on ameteid pea sama palju kui kunagisest lastesaatest tuntud Hunt Kriimsilmal.
Ashilevi selgitas õpilastele, et nad ei pea ilmtingimata teadma, kelleks nad saada tahavad. “See on täiesti okei, kui te ei tea praegu, mida te tulevikus teha tahate. Proovida tuleb erinevaid asju, kuid meeles tuleks pidada seda, et need oskused ja huvid, mis teil praegu on, võivad kunagi olla teile sissetulekuallikaks,” rääkis mees.
Kirjanik rääkis ennekõike enese kogemustest, sest tema on lühikese eluaja jooksul proovinud erinevaid ameteid, mõelnud mitmeid kordi ringi ning õppinud erialasid juurde. Samas kõige sellega, mille ta ära on proovinud või kogemustepagasisse lisanud, tegeleb ta veel praegugi.
Traksipükstes buldog õpetas teistmoodi mõtlema
Oma põhikooliaega Ashilevi väga heade sõnadega ei meenutanud, sest tundis end aeg-ajalt ikkagi teistsuguse või imelikuna just oma tumeda nahavärvi pärast. Hiljem mõistis ta, et tegemist on siiski pseudoprobleemiga. “Ma olin õnnetu ja tundsin ängistust sellepärast, et ma olin loll ja ei osanud teistmoodi mõelda,” lisas ta. Siiski kartis Jim, et nahavärvi pärast ei saa ta teatrikooli sisse. “Mõtlesin, et mind küll Eesti teatritesse ei taheta. Mismoodi või kuidas ma mängin näiteks Oskar Lutsu “Kevades”,” tunnistas mees. Esimesel katsetusel Ashilevi sisse ei saanudki. Vaba aastat kasutas ta romaani “Ma olen elus olemise tunne” kirjutamiseks.
Järgmisel aastal läks Ashilevi uuesti katsetele ning sel korral õnnestus tal sisse saada. Teatrikooli ajast kiitis mees oma õpetajat Kalju Komissarovit.
“Komissarov näeb välja küll nagu traksipükstes buldog, kuid tema pani mind mõtlema nii, nagu ma enne mõelnud ei olnud. Ta ütles, et kui meie teadmised on herneterasuurused, siis me elamegi herneterasuuruses maailmas,” parafraseeris Ashilevi oma mentorit.
Kirjanik tsiteeris ka üht konverentsi jaoks korraldatud esseekonkursile saadetud tööd: “Õnn on nagu loterii. Kraabid ühe pileti ja kaotad, kraabid veel, kuni lõpuks tuleb ka võit.” Ashilevi sõnutsi tuleb lisaks lõputule otsimisele ja proovimisele väärtustada ka oma aega. “Ma leian, et õnnelik pole see, kes teenib kõrge koha peal suurt raha, vaid see, kes teab, mida kõige paremini meile antud ajaga peale hakata,” kinnitas kirjanik ning julgustas kõiki noori katsetama, et leida oma tõeline “mina”.
i
EILI ARULA
