Eksamikevad jälle käes

Aprilli lõpp tähendab gümnaasiumilõpetajate jaoks alati üht: eesti keele riigieksamit, mis annab stardipaugu suurele eksamikevadele. Varasema suure kirjandi asemel tuleb juba aastaid vastata teksti põhjal küsimustele ja siis kirjutada lühem kirjatükk. Pikalt vaidluse all olnud uus eksam enam kirgi ei küta ja õpilasedki on uue korraga harjunud. Vaid vanemad meenutavad õlavõdinaga kuuetunnist kirjutamismaratoni, kus mustandi ja puhtandi paberite vahel meisterlikult laveerida tuli, samal ajal Lennart Meri ja „Tõe ja õiguse” parimaid tsitaate esitledes.
Tänavune lend on eriline, sest tegemist on õpilastega, kes on rohkem pidanud pandeemia tõttu õppima kodus kui koolis. Nemad on pedagooge innustanud uusi ja paremaid viise leiutama, kuidas materjal Teamsi ja Zoomi abil õpilasteni tuua. Ja nemad on need tibud, kelle teadmisi ja lünki, oskusi ja puudusi nüüd koroonapandeemias lugema tuleb hakata. Loodetavasti tehakse vastavad järeldused koolides ja haridusministeeriumis. Senine õpetamisviis ja harjumused said esimesel koroonakevadel korraliku raputuse ja nüüd saab päriselt teada, kuidas uued meetodid töötasid.
Muidugi ei tasu riigieksamite tulemustele liialt suurt kaalu panna, sest õpilaste oskused ja teadmised täiel määral armutul valgel paberil siiski välja ei tule. Ja päevadki pole teatavasti vennad. Kiretud arvud tulemuste real näitavad küll üht, kuid kooliõpilastes on sisu märksa rohkem. Ja lõpuks ei dikteeri see tulemus õpilase edasist käekäiku või tulevikku.