Pean tunnistama, et olen lausest, et aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, justkui pisut tüdinud. Kuidagi teisiti võiksid need, kellelt pidupäevakõnesid oodatakse, oma juttu alustada. Aga parata pole, harjumuse jõud on suur ja tagasi me tõesti kõik rohkem või vähem vaatame, kui detsember käest kaduma kipub.
Tegelikult on ju seegi, et just 31. detsembri öö 12 kellalööki uut algust kuulutavad, pelgalt kokkuleppe küsimus, aga ometi meeldib meile mõelda, et mingist hetkest saame vana ja kulunu kõrvale jätta ja alustada puhtalt leheküljelt – nagu koolilaps, kel vihikus “tööõnnetus” juhtus. Küllap on paljud seda meelt, et peagi minevikuks saav 2011 oli kõike muud kui igav ja hall, juhtus ikka nii üht kui teist.
Euro hinda ei tõsta!
Sellesisulisi julgustavaid tekstikesi võis nii möödunud aasta lõpus kui peagi lõppeva alguses kõikjal lugeda. Sõnamaagiast ei tõusnud siiski loodetud tulu, kuigi tõepoolest, rahaühik ise ei teinud ju midagi, vaid hindu nihutasid osavad ärimehed, kes neid va eurokesi järjest rohkem saada igatsesid. Nüüdseks on eurotrallist tüdinud rahvas uustulnukale realistliku ja tabava nime leidnud: Eesti Uus Rubla. Hea, et veel rehkendama pole asutud, mitu naela neid aidakaalus ühe USA dollari eest saab, nagu kord rubla üle nalja heideti…
Nii või teisiti — neil, kes palgapäeva eel oma kontoseisu hästi vaadatagi ei julge, tuleb tõdeda, et kroonidest kärmemini kaovad vastsed rahad olematusse küll. Sealt ka palgatööliste pahameeleavaldused ja streigiähvardused. Siin on põhjust taas tõdeda, et iga asjal on vähemalt kaks otsa. Kahtlemata on paljud nõus, et pedagoogid enamat väärivad… aga kui mõne elukutse esindajad kõva häälega välja ütlevad, et nende palk naeruväärne on, ei julge see rahvas, kes palgapäeval näiteks poole väiksemat numbrit näeb, enam pilku tõsta, sest nemad ei tohiks siis ju üldse naeru pidama saada.
Et rahast olulisem on au ja puhas südametunnistus, saime taas kogeda Andrus Veerpalu dopinguskandaalile kaasa elades. Aga samal ajal, kui enamik eesti rahvast seda masendavat pressikonverentsi südamevaluga ja sportlasele kõigest hingest kaasa tundes jälgis, välgutasid “suurest maailmast” eeskuju võtvad “paparatsod” sekunditki vahet pidamata oma aparaate, et hätta- ja häbissesattunu pisaraid võimalikult profi nurga alt kaamerasse püüda. Eesmärk pühendas abinõu.
Vastukaaluks neile negatiivsetele emotsioonidele saime suvel osa koolinoorte laulu- ja tantsupeost, kus asjaosalised kinnitasid nii iseendile kui kõigile kaasaelajaile, et nende päralt on terve ilm, oma aga üksainus maa. Ja kui armas ja ülev oli näha nii noorte inimeste silmis liigutuspisaraid, kui nad Ernesaksa “Mu isamaad…” laulsid! Andekate ja ka lihtsalt julgemate-hakkajamate väljaränd õppima või õnne otsima on muretsemist väärt, aga seda lauluväljakutäit kuulates ja jälgides tekkis lootus, et ega nad kõik ikka igaveseks lähe. Ja ilmselt on meie väikeses riigis ja rahvas midagi nii ilusat ja head, et Ameerika koolitüdruk, kes aasta siin vahetusõpilasena veetnud oli ja peatselt kodumaale naasma pidi, suurpeo lõpul kaamera ees kahjutundest lahinal nuttis.
Tasus külvata küll
Juba teisel järjestikusel lumme uppunud talvel võttis vaid katuse mainimine paljudel südame alt külmaks. Aga vähemalt võeti teiste hädast päris hoolega õppust ning turniti, roobitseti ja lükati, kus vähegi võimalik.
Ja ma loodan südamest, et need Jõgeva kandi naised, kes mäletatavasti aprillis linnas kokku trehvates kahtlust avaldasid, kas üldse kaevata ja külvata tasub, sest lumi ei taha minna ja pärast jaani tavaliselt juba hallad, siiski oma meelt muutsid. Sest esimene tõsisem öökülm, uskumatu küll, jõudis tänavu kohale mardipäevaks. Ja veehull sai mai keskelt septembrini ujumas käia — ime, et lestad varvaste vahele ei kasvanud!
Täiel rinnal nautisid muu peenra- ja põllukraami kõrval soodsat kliimat ka kõrvitsad ja kogu nende suur suguselts. Tekkis koguni tunne, et Eesti, eriti just Saaremaa maailmakuulsaks kõrvitsariigiks võib saada. Jõgeva ümbruse põlde kimbutas küll kohati põud, aga see-eest jäid ära sügisesed hiigelsajud, mis sellegi koristamist takistanud oleksid, mis jumal andnud. Novembris korjati veel metsas seeni, mõnede lillede õitseaeg oli pikk ja korduv.
Praeguseks ollakse madalamatel maadel aga juba üsna hädas liigveega, mis kohati enam loomasöödapallidele ligi ei lase. Põllud-heinamaad on pehmed, kuigi kaevud kohati veel tühjavõitu!
Et elu liiga igavaks ei läheks, levisid aeg-ajalt jutud peatsest maailmalõpust. Tõesti, pentsik küll, et eestlane, kes enamjaolt umbusku, nagu on nentinud Roman Baskin, taoliste soolapuhumistega nii kergejalgselt kaasa läheb. Selline omadus ja kalduvus on aga, teadagi, vesi ettekuulutajate veskile, mis omakorda kollast teabeliini toidab. Mida süngemat nägu teeb mõne taolise kallakuga väljaande esiküljel mõni maag ja mida enam tuld ja tõrva lubab, seda kiiremini see kirjasõna kioskilettidelt kaob. Kas himustame tõesti teravaid elamusi või soovime lihtsalt muret laenuks?
Kasu oli sellest rahva ühishirmust aga filmitalgute korraldajail — siit saadi idee ja sügisel jõudiski ekraanidele “Täitsa lõpp”.
Reaalsarjad seebikatest põnevamadki?
Tundub, et see osa rahvast, kes oma päevaplaani telekavade järgi seadma kipub, hindab viimasel ajal soojade maade seebikatest enam reaalsarju, kus peategelasteks meie oma Maarjamaa inimesed. Ja kindel see, et kui mõnes külas peremees perenaist otsis, mõjus see kui malakas herilasepesas: kohaliku tähtsusega teadjanaised kuulutasid kohe, mis ühel või teisel küljeluuta mehepojal tegelikult viga!
Kurvemad ja segasemad lood tulid ilmsiks läbi Kodutunde – saate. Aga mida ka ei jahvatanud sensatsiooniveskid, oli sellest mitmele hätta sattunud perele abi rohkem kui vaid remondi näol. Mõnikord lihtsalt tuleb kasuks, kui elu hammasrataste vahele jäänule tõesti üle ukse tuppa minnakse ja ollakse seal kauem, kui viisakus- või ametivisiidiks aega ette nähtud. Tulu tõuseb sellestki, kui selle külalise mõttemaailm eelarvamustest ja konduktori- ehk ametnikusündroomist kahjustamata.
Minister Lang, Barbara ja õnnis defitsiit
Mõtet aitas suuremate hädade pealt ajutiselt kõrvale kallutada ka sügisel üles võetud teema väärt ja mitte väärt kirjandusest ning Barbara Cartlandist sai meie riigis lausa tühikirjaniku sünonüüm. Aive Sarjas teadis aga Maalehes öelda, et tänu kultuuriminister Langi väljaütlemistele, said Barbara raamatud meil hoopis ülipopulaarseiks ja muutusid raamatukogudes lausa defitsiitseteks. Viimati mainitud nähtus on aga meile nostalgiliselt armas, nagu selgus Prisma korraldatud sünnipäevajahil, kus mõne odavama kohvipaki ja suhkrukilo pärast innukalt trügiti ja sabatati – oo, aegu ammuseid!
Et lumeta aastalõpp siiski liiga üksluine ja hall poleks, pakkusid teravaid elamusi tormid, mis just esimese advendiküünla süütamiseks kohale jõudsid, meid kogu jõulukuu enam hästi maha jätta ei raatsinud ja järjest jõudu kogusid. Kas neid õudusöid ja -päevi kaasa toonud iile meeste- või naistenimedega kutsutakse, polegi vahet, aga igal juhul annavad kõrgemad jõud inimeseloomadele taaskord märku, et loodust julgelt muuta pole võimalik ja ande tuleb temalt paraku siiski oodata, kuigi “Noorte mitšurinlaste marsis” enam kui poole sajandi eest vastupidist väideti.
Nii et olgu maa aasta viimastel päevadel ja lähematel kuudel valge või lumeta, ei sõltu meist ega meie soovidest. Üks on aga kindel, et varsti-varsti hakkab päike taas kõrgemalt käima ja hakkame rääkima kevadest.
Sedagi, mida peagi saabuv uus aasta toob, pole siinkohal ennustada mõtet — selle töö teevad kindlasti ära paljud suured asjatundjad. Küll aga tuleks nõus olla sõnadega Heini Vaikmaa ja Kalle Muuli imelisest laulust “Sel ööl”: “Hing soe ja valus,/ üks aasta hääbub./ Ei tule enam sellist teist. /Ta päevadesse helendama jäänud/ on osakene kõigist meist.”
i
KAIE NÕLVAK
