1941. aasta 14. juunil viidi Eestis oma kodudest ja saadeti kaugele maale surema üle 10 000 inimese, neist pooled naised ja lapsed.
Et külmale maale mõistetute hukk kindlam oleks, eraldati pereisad oma naisest ja lastest. Üsna sageli juhtus ka, et söögipamp just mehe kanda oli, sest nii küünilist manöövrit ei osatud karta. Paljud lapsed surid juba teel, väga vähesed neist kümnest tuhandest naasid aastate pärast eluga kodumaale. Doktor Heino Noore tähelepanekud kinnitavad, et see trauma on jätnud meie ühiskonda haavad, mis täielikult ei paranegi. Terroriaeg, mil hädasolijale kaasa tundes oma elu ohtu võis seada, on kinnistanud rahva alateadvusse alalhoiuinstinkti. Seepärast tuleb praegugi kurvastavalt sageli ette olukordi, kus kaasinimese valu ükskõikseks jätab ja rünnatava kaitseks välja ei astuta: peaasi, et endal kõik hästi oleks.
Sel kevadel esilinastus meil Martti Helde film “Risttuules”, mille stsenaariumi aluseks küüditatute kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid…
Kirjas, mille peategelane oma mehelt kodumaale jõudnult justkui teisest ilmast saab, on avaldatud lootust, et kuigi nad siinilmas enam ei kohtu, saavad nende hinged kord kokku eri suundadest puhuvates tuultes.
Hoidku meid taevaisa edaspidi selliste murede, selliste masendavate lootuste eest!
14. juuni 2014
