Et lahtisest uksest on mõttetu sisse murda, teab igaüks. Imbi Paju ja Sofi Oksaneni koostatud artiklikogumik “Kõige taga oli hirm“ võib nii mõnelegi eesti lugejale tunduda esmapilgul just raamatuna, mis n-ö lahtisest uksest sisse murrab ehk räägib asjadest, mis siinmail kõigile niigi teada. Kes raamatut lähemalt uurima hakkab, leiab tuntu ja teadaoleva vahelt aga kindlasti midagi, mida ta enne ei teadnud või millele mõelda ei osanud.
Näiteks pakuvad mõned kogumiku artiklid selgitusi sellele, miks Lääne inimestel on raske Nõukogude totalitarismi olemust mõista. Ameerika kirjandusteadlase Jehanne M. Geithi hinnangul on Nõukogude Liidus toime pandud massirepressioonid holokaustist palju vähem tähelepanu pälvinud osalt seetõttu, et holokaustist, mis toodi maailma avalikkuse ette tunduvalt varem kui küüditamised ja Gulag, on saanud ajalooliste katastroofide mudel, võrdlusalus teistest ajaloolistest traumadest kõneldes. Paraku ei sobi holokausti lahkamisel välja töötatud terminid Gulagi veteranide poolt üleelatust kõnelemiseks, sest need kogemused on lihtsalt väga erinevad. Kui ajaloolise katastroofi iseloom ei vasta aga õpitud mudelile, pööratakse sellele vähem tähelepanu.
Nii tuleb meil endiselt leppida sellega, et meid mujal maailmas ei mõisteta. Või teha järjekindlat selgitustööd, nagu Imbi Paju oma raamatute ja filmidega.
26. jaanuar 2010
