Tänase ajalehe kahel küljel on teemaks äsja meie maakonna kultuurikeskuses peetud konverents, kus püüti selgusele jõuda, miks kultuuriking pigistab ja mil moel see “jalanõu” nii-öelda liistule tõmmata, et lahedam oleks.
Ühest ja teisest arvamusavaldusest jäi kostma mõte, et seoses peaaegu et sundusega hoonete korrastamiseks ja sündmuste korraldamiseks projekte kirjutada on mõned asjad meie eest justkui ette ära otsustatud: et raha saada, peab kõik vähemalt paberil sordi alla minema. Ja lisaks tuleb neid tähtsaid pabereid vormistades veel pisut luisatagi, et üldse midagi saada. Nii ei üritagi mõnel pool tavakodanik enam õlga alla panna ega midagi n-ö õhinapõhiselt teha. Ohtu ju pole, et temata midagi tegemata jääb — projektivärk, keegi kuskil otsustab…
Aastaid tagasi põles ühes meie maakonna vallas rahvamaja maha ja ka selle juhataja läks oma teed. Kultuurielu ei jäänud sellepärast soiku, vaid kõik, kes end asjaga seotuna tundsid, tegid omalt poolt, mis vähegi võimalik, et kõik plaanitu teoks saaks. Kes kakles rahvariideseelikute pärast kudujaga nagu oma isikliku kostüümi nimel, kes õmbles unetundidest laudlinu, et kütmata ja kõledat ajutist peokohta aastavahetuseks hubasemaks saada.
Nüüd seisab sealkandis suur uhke rahvamaja üsna vaikselt. Kunagised iseaskeldajad on käega löönud, sest kaua sa sahmid, kui kirjade järgi kõik olemas on.
Miks Setumaal, Võrumaal, Mulgimaal ja mujalgi äärealadel rahvamajad rõõmsamalt sumisevad kui meil siin keset Eestit? Ju me ei teadvusta endale ohtu, et kultuuritraditsioonid hääbuda võivad, ju ei pigista king veel piisavalt valusalt.
13. november 2012
