Eesti vajab n-ö restarti ehk taaskäivitust, sest samamoodi jätkates on vaid aja küsimus, millal viimane lahkuja tule kustutab. Minu põlvkond on küll, nagu kõik eestlased, paljude peale tige – külm on, riigikogu on kummitempel, ülemus ja naabrid rumalad. Ent me oskame tunda rõõmu selle üle, et poes on vorsti ja juustu. Sest me mäletame, kuidas oli siis, kui ei olnud. Tänased noored seda hinnata ei oska. Küll aga reisimis- ja emigreerumisvabadust. Ehk ei ole veel hilja.
Tööjõud voolab ülesmäge
Majandusteooria kullafondi kuulub üks huvitav fenomen, mida võiks nimetada kollektiivseks jaburuseks. Lahtiseletatult – seltskond eraldi võetult ratsionaalselt käituvaid inimesi võib kokkuvõtvalt käituda kui lambakari. Teisisõnu: ratsionaalsus on küll individuaalse käitumise kategooria, küll aga mitte kollektiivse.
Viimased iseseisvuskümnendid on domineerinud trend: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest, voolab tööjõud ülesmäge ehk siis madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale. Eestis on keskmine palk täna tuhat eurot, Soomes kolm korda rohkem. Aga laevapilet maksab ju ainult mõned kümned ja aega kulub paar tundi. Nii ongi kerge tekkima otsus jätta oma pere ja sõbrad ja siirduda marjamaale kanu kitkuma või siibrit vahetama.
Üks on selge: nende voogude jätkudes on kahekümne aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast näidatakse viimaseid mulgi kuubedes või murumütsides pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele. Ja SKP elaniku kohta on suur, sest piletiraha on kallis.
Oma sõpradega vesteldes või meediat jälgides avastan üha enam uhkusest pakatavate lapsevanemate rõõmurõkatusi oma tublidest, tuule tiibadesse saanud ja välismaal karjääri tegevatest järeltulijatest. Et mida tublim lapsevanem olen, seda kaugemale olen suutnud oma võsukesed lennutada … Ja nii ma siis avangi aasta(kümne)te möödudes üksi jõulukuuse all iseendale tehtud kingitusi. Lastega suhtlen Skype’s ja pannkoogivanaema(isa) ei saa minust kunagi. Perekond kui sootsium ja majandusüksus laguneb reaalajas meie silma all.
Tegelikult on asi väga hull
Eesti on tasahilju, aga järjekindlalt muutumas Lõuna Sahara (Mali) või mõne Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber. Üleskutsed – tulge Tallinna, siin puder paksem ja taevas sinisem – on igal juhul. Tegelikult on puder Soomes ju veel paksem, rääkimata Norrast. Kõik need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna, eksivad. Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata.
Vaba inimene vabal maal on vaba tegema nii ratsionaalseid kui ebaratsionaalseid otsuseid. Kui ikka vaba eesti rahvas on otsustanud välja surra, siis on tal selleks tuline õigus. Samal ajal on see kultuuriline küsimus: seltsi- ja rahvamajad külades hoidsid üleval nii eesti keelt kui kultuuri ja rahvuslikku identiteeti laiemalt. Küll ei tee seda pealinna kaubanduskeskuste parkettidel kõpskingadel eneseimetlejad ja ekshibitsionistid. Meeldib see globaliseerujatele või mitte, aga eesti rahvus(lus) säilib Pärnumaa metsades ja Hiiumaa põlislaantes ning Peipsi rannal, aga mitte Solarise keskuses või Coca Cola Plazas.
Mida me selle teadmisega peale hakkame? Kas võtame valge lina ümber ja läheme Munamäe otsa maailmalõppu ootama? Kas Eestis on olemas mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud ja selle endale selgeks teinud, rääkimata lahendusvariantide pakkumisest? Ma ei näe neid.
Millest me maaelu puhul tegelikult räägime – kas külaelust või põllumajanduslikust tootmisest? Neid ei saa kindlasti teineteisest lahutada, kartul ja kaer kasvavad kahtlemata maal. Samal ajal on tänapäevane põllumajandussaaduste tootmine ülimalt tehnoloogiline ja kontsentreeritud suurmajanditesse. Rääkides põllumajanduse toetustest, ei räägi me tingimata samal ajal maa- ehk külaelu säilitamisest ja toetamisest.
Teisena tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Esimesed loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa toodangust. Viimane on kusjuures maailmaturul täiesti konkurentsivõimeline. Väikesed ja keskmised maaettevõtted loovad aga enamiku töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui tootmise sfääris. Ent pangad sellistele heal meelel laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Muidugi saab rääkida ka sellest maaelanike kihist, kes elavad maal, aga leiva teenivad linnas. Viimaseid võiks eriliselt priviligeeritud seltskonnaks nimetada. Tänu nendele on üles vuntsitud nii mõnigi mõis või talu. Ja muru on seal alati pügatud.
Olen viimased tosinkond aastat raha teeninud Tallinnas, aga seda kulutanud Tartus ja Konguta vallas. Mis annab olulise efekti. Kõik üleskutsed pealinna pudrupaja juurde emigreeruda olen pareerinud väitega, et võit tuludes ei tarvitse kaaluda üles kaotust kuludes. Üks asi on kinnisvara hind ja pealinnas hädatarvilik metalluks. Teine asi on kaotus ajas, mis pidi väljenduma rahas. Iga päev paar tundi liiklusummikutes maksab ka midagi. Tegelikult on kõige mõistlikum teenida raha Helsingis ja kulutada Mustvees. Ja just nii paljud eestimaalased toimivadki. Lisaks muidugi väärtushinnangud – kas õnn peitub paljudes asjades või vastupidi, nende puudumises? Vastus ei ole ühene ja sõltub vastajast. Mäletate veel valimisreklaami: “Võidab see, kellel on surres rohkem asju!”
Enamik maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus. Eesmärk ei ole kiiresti rikkaks saamine, vaid pere toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas kadus viimane lüpsilehm viis aastat tagasi. Õnneks naaberkülas mõni veel on ja nendest majapidamistest ostan oma piima, või ja kohupiima. Teisest naaberkülast Puhja vallas ostan kõik lihasaadused.
Millegipärast on Leedus suur osa mõne lehmaga majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Jõgi ise tagurpidi ei pöördu. Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi samme ja signaale valitsejate poolt. Eelkõige on aga vaja probleemi olemust aduda ja tunnetada. Kurb on tõdeda, et lähenevate valimiste eel ei kosta sellel suunal ühestki parteist mingit arutelu. Justkui asuksid kõik omavalitsused Tallinna kesklinnas. Me elame ikka stiilis, et äkki läheb mööda või ehk ei saabugi. Enesepettus pidi olema meeldivaim ja laialdasemalt kasutatav käepärase pettuse vorm. Poliitikute puhul saab seda lugeda kuritahtlikuks kanapimeduseks ja süüdimatuks vastutustundetuseks.
Mõned konkreetsed ettepanekud
Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult öeldes kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üle ilma kokku. Hiljaaegu rentisid nad Ukrainalt viiekümneks aastaks Belgia-suuruse põllumajandusliku maa-ala. Paradoksaalsel moel on Eestis ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes – meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole maast on metsaga kaetud. Eestis on pool hektarit haritavat maad elaniku kohta. Rohkem on seda vaid Austraalias, Ukrainas, Kasahstanis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Viimase puhul on muidugi kasutusefektiivsus küsitav.
Kui võtta kolm olulist ressurssi – viljakas mullapind, puhas joogivesi ja küllaltki happevaba õhk –, siis me juba kuulumegi viie rikkama riigi hulka. Ja seda mitte pelgalt Euroopas, vaid maailmas. Ainult et me ise seda veel ei adu – tahvelarvuti või nutitelefon ei ole kindlasti ei öko ega mahe. Samal ajal on meie šanss globaalses kontekstis just kõiges selles, mis koondub ümber märksõnade rohe-öko-mahe, mis peaks tulevikus eriti atraktiivne olema ennast allergiliseks mürgitanud lääneeurooplaste jaoks.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Minu kadunud isa õpetas seda mulle. Kusjuures ka vikatile vart taha panema, mis on juba tõeline meistritrikk. Keskmine sakslane kasutas aga juba põlvkond tagasi mehhaanilist muruniidukit. Lisaks pole viimane põlvkond sakslasi kunagi metsa all jalutanud. Koolilapsed käivad loomaaias lehmi ja looduspargis õunapuid uudistamas. Kui laps kirvega puid lõhub, viib see suvalise lapsevanema südameinfarktini.
Kriisiolukordades tuleb oma rohtunud porgandipeenar jälle üles kaevata. Paljudel tsiviliseeritud heaoluühiskonna inimestel ei ole peenart ega oskust sellega midagi peale hakata. Juba katkendlik internet võrdub maailma lõpuga, rääkimata elektri puudumisest.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük välismaalastele tuleks keelata juba homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on, et maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Konguta valla maksumaksjana tean, et Lõuna-Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel võiksid need kruusateed juba ammu kõva kattega olla. Äkki peaks doteerima ETKd, et nad oma külapoekese alles hoiaksid ja võtaksid müüki kohalikku toodangut, mis on skandinaavlastele kuuluvates kettides arusaamatult kallis. “Pärismaalaste” söögiisu arvelt rikastumine mahub tõesti turuloogika alla. Kas aga “loll lambakari” Estonias peab seda mängu igal juhul kaasa mängima? Parem sööme “plastmassist” hispaania tomateid kui oma Intsu talu omi? Turg ei ole enam ammu (Adam Smith, palun andeks) fareplay, vaid nõrgema (nõudja) vägistamine tugevama (pakkuja) poolt.
Kolmandaks – maksud. Tuleb tunnistada, et Reformierakonna maksumantra (midagi ei tohi muuta) kohta on viimasel ajal hakanud kõlama üha rohkem kriitikat. Siiski, olles väga hästi teadlik ettepaneku võimalikest fataalsetest või suitsiidsetest tagajärgedest, viskan selle mõttearenduseks siiski õhku. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks ajavahemikuks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Lihtsalt mõtlemisaineks – mis oleks, kui kehtestaks ettevõtetele kümneprotsendise tulumaksu … aga Tallinnas? Liikudes väiksemate linnade ja keskuste poole oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks seitse protsenti, Põltsamaal üks protsent). Kallastel ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis) ehk enamikus kohtades Eestimaal oleks maksumäär endiselt 0 protsenti. Kas see oleks piisavalt jõuline sõnum ja stiimul oma äri Tallinna pilvelõhkujast maale tuua? Paljude jaoks oleks.
Neljandaks – haldusreform. Aga kuna olen käesoleva artikliga juba niigi palju vaenlasi juurde kogunud, siis parem jätan selle teema vahele. Siim Kiislerist on siiski kahju kui üksi ulgumerele jäetud merehädalisest.
Viiendaks – valitsemismudel. Lihtviisil esitatuna on ettepanek järgmine. Niikuinii püüame Eestis matkida rikaste riikide valitsemismudelit. Minu ettepanek on ühendada põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning nimetada see ümber maaeluministeeriumiks. Lisaks – siseauditit vajaksid politsei ja piirivalveameti eeskujul kõik riigiasutused ja omavalitsused. Jüri Raidla mantrana esitatud üleskutset ei ole siiani kuulda võetud. Ehk pärast valimisi…
i
ANDRES ARRAK, majandusteadlane
