Möödunud aasta 2. mail möödus 40 aastat akadeemik Harri Moora surmast. Aasta pärast tema surma paigaldati Ehavere veski välisseinale tema sünni- ja lapsepõlvekodu tähistav mälestustahvel, mis aga koos mahajäetud veskihoonete põlemisega 1998. aastal hävis. Nii jäi see Palamuse ümbruse üks tähtsamaid kultuurimälestisi aastateks tähistamata.
iii
Kuigi käesoleva aasta kevadel korraldati kohaliku muinsuskaitse algatusel talgute korras seal korrastustööd, jätab see kultuurimälestis mahajäetult troostitu ilme.
Nüüdseks on manalasse vajunud pea kõik kunagised akadeemik Harri Moora õpilased ja kaastöötajad. Asemele on kasvanud juba uus põlvkond tegusaid andekaid arheolooge. Tahaks loota, et neil jagub austust, lugupidamist ja kaasabi oma väärika eelkäija mälestuse tähistamiseks tema sünnikohas.
Ettevalmistused selleks kohaliku muinsuskaitse ja akadeemiku laste initsiatiivil kuuldavasti juba käivadki. Loodan, et kaasa aitavad ka kohalikud elanikud.
Ehavere veski oli ümbruskonna parim
Kui Palamuset tuntakse igal pool Eestis just kõigepealt kirjanik Oskar Lutsu ja tema surematute Tootsi-lugude tegelaste järgi, siis Palamuse ümbrusest on pärit veel teisigi eesti kultuuriellu väärika panuse andnud silmapaistvaid isikuid. Üheks neist, keda ma kunagi lähemalt tundsin, oli Eesti üks kõigi aegade tunnustatuimaid arheolooge akadeemik Harri Moora.
Tema lapse- ja noorpõlvekoduks oli Palamuse lähedal asuv Ehavere, kus tema isa oli tolle aja ümbruskonna ühe tuntuma ja vaieldamatult parima veski omanik.
Praeguseks on endistest uhketest veskihoonetest järele jäänud ainult vundamendid ja veskipaisu jäänused. Säilinud on ka akadeemiku isa kunagi istutatud, nüüdseks kõrged põlispuud.
Harri Moorast on mul jäänud kõige paremad mälestused kui tõeliselt suurest teadlasest ja samal ajal ka väga heast ja alati abivalmis inimesest.
Kuna minu emapoolse suguvõsa juured ulatuvad samuti Palamuse-maile, siis olen eriti viimastel aastatel hakanud sügavamat huvi tundma sealse ajaloo ja kultuuripärandi vastu. Sealjuures kujunes mul välja ka väga hea koostöö Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumiga.
Minu suureks üllatuseks on muuseumi arhiivis ka akadeemik Harri Moora käsikirjalised lapse- ja noorpõlvemälestused, mis ta on pühendanud oma lastele. Tänu muuseumi varahoidja Reele Kuuse vastutulekule ja abile oli mul võimalus nendega lähemalt tutvuda. Jättes kõrvale akadeemiku isiklikku laadi mälestused oma lapsepõlvest ja kodukohast, olid väga huvipakkuvad ka tema ülestähendused kunagise Ehavere veski arendamise ja täiustamisega seotud töödest.
Väljavõtted akadeemik Harri Moora kirja pandud mälestustest avaldan tema tütre, emeriitprofessor Ann Marksoo loal.
Veskis oli alati palju liikumist
“Kui mõtlen enda lapsepõlvele, tuleb meelde selleaegne kodukoht — Ehavere veski. Ehaveret mäletan eriti sellisena, nagu see paistis mäenõlvalt, Luua poolt tulevalt teelt: Ühel pool teed lai veski veepais, teisel pool telliseline elumaja kõrge kolmnurkse viiluga, mille keskelt kerkib tuttav korsten ja elumaja viilust ette sirutav madalam pikk veskikatus. Muud hooned jäid enamasti suurte puude, tammede, saarte ja mõne vana kase varju. Võrreldes paljude teiste veskihoonetega, mis enamasti asusid lagedal, andis vanade tugevate puude lopsakas rohelus Ehaverele ta kodususe ja ilu. Kudina poolt tulevat teed Ehaverele lähenedes jäid veski ja elumaja peaaegu täiesti puude ja kõrvalhoonete varju ja ei pakkunud just midagi erilist meeldejäävat.
Mulle on hästi meelde jäänud ka pildid, mida nägin elumaja akendelt või veski ukselt, kust avanes vaade laiale, kõrkjate vahele ärakaduvale veskipaisule, mis tagapool lõppes lepiku ja taeva piiril olevate metsadega. Paisu ääres, pahemat kätt olid heinamaad ja selle taga nn “Kullamäel” metsatukk, kust käisime igal kevadel toominga õisi ning esimesi maikellukesi koju toomas. Õhtuti kostis sealt meieni ööbiku laksutamisi.
Elumaja teine külg oli pööratud jõeorgu, mille põhjas veskist ja liiasilmast tulevad veed vahutades kiiresti eemale ruttasid. Kaugemal lõpetas siia poole maja akendest avaneva vaate mustendav mets — Ehavere ehk Luua nõmm. Lapsena akendest eemalolevat nõmme vaadates paistsid selle suurte kuuskede sakilised ladvad mulle kord vastamisi suurrättides seisvate ja jutlevate eitedena, teinekord aga meenutasid ladvatipud teineteisele noogutavaid vareseid.
Vastupidi omaette asuvais maataludes valitsevale rahule, oli Ehaveres kui veskikohas alati rohkesti elu ja liikumist. Jõudes Luua teed pidi mäest alla, hakkas peagi kostma liiasilma langeva vee kohin ja peagi ka veski rütmiline liikumismüra, mis lahutamatult kuulusid mu kodukoha kujutluste hulka. Alatist elavust ja ühendust muu maailmaga tõid siia veskilised, kelle pool tosinat kuni kümmekond hobust harilikult seisid ja heinu krõmpsutasid elumaja vastas tee ääres oleva käsipuu küljes, kuna mehed kas külitasid oma vankril või jutlesid suitsu tossutades veskiuksel, niiviisi aega viitsid ning oma veskikorda ootasid.
Veski ja selle esine olid tühjad ja vaiksed ainult pühapäeviti ja kesksuvisel ajal, kui pais oli maha lastud ja nii veski enda pere kui ka veskiliste hulk oli heinamaal. Siis valitsev vaikus ja tühjus oli järsus vastuolus teiste argipäevade eluga.”
iii
ARVI LIIVA
