Raatvere külas tänavu suvel juba seitsmenda pillimeeste peo korraldanud Eha Veskimets teab inimeste kodunt välja saamise retsepti: neil peab olema huvitav ja kutsuja peab olema tuntud. Veel on tema sõnul oluline iga inimest isiklikult kutsuda.
Pensionile jäänud pedagoog Eha Veskimets tahab anda inimestele võimalusi. “Kui inimene elab omaette, palju tal siis mäletada ongi,”ütles Eha. Aga kui käiakse koos, esinetakse, õpitakse uusi asju, siis see kõik teeb inimese elu mitmekesisemaks.
Veel nentis ta, et külainimesed on kultuurielust kõrvale jäetud. “Polegi mingit väljundit, sest bussid ei käi, teatrid maale naljalt ei tule.”
Samas on väga palju nurinat, et inimesed ei käi peol. “Neil pole huvitav. Organiseerija peaks mõtlema, mida rahvas ootab, ja tegema asja huvitavaks. Inimese jaoks peab olema midagi, miks ta tahab peole tulla.
Ainult kuulutusest ei piisa, inimene läheb mööda ja ei pane tähelegi. Väga oluline on isiklik kontakt. Pole ju raske aktiivsed tantsijad üle helistada ja öelda, et esineb Belgia rahvatantsurühm. EuropeadeŽi ajal läks nii, et tantsijad kahjuks nende esinemisest ei teadnudki. Jah, oli teade valla lehes, aga see ilmus kuu aega varem ja keegi ei mäletanud enam. Suvel on palju üritusi. Ja kui kusagil on kuulutus, ei tähenda see, et kõik liiguvad ringi ja näevad seda. Paraku inimesed ei liigu enam nii palju,” tunnistas ta.
Isiklik pöördumine tähtis
Aga kui saata peo eel kutsed, siis inimesed tulevad. “Me tegime kaks kevadet eakate kevadpidusid ja kutsutuid tuli väga palju kokku. Igaühe kutsumise peale inimesed paraku kokku ei tule. Kutsujagi peab teada ja tuntud inimene olema, keda usaldatakse.”
Peol peab Eha Veskimetsa hinnangul olema eeskava, inimeste aeg tuleb huvitavalt sisustada. Väga palju pakub ta välja kõikvõimalikke seltskondlikke mänge. “Ma valmistan väga pikalt ja põhjalikult ette. Kui teinekord ei lähe kõik nii, nagu ma tahan, siis ma põen pärast päris tublisti, miski jääb kripeldama.”
Eha teab, et keegi peab eest vedama, aga ega neid just kuigi palju ole. “Tantsida mulle meeldib ja miks ka mitte pakkuda seda rõõmu teistelegi,” ütles ta.
Eha Veskimets pole domineerija-tüüp. “Ma ei rõhuta kunagi, et mina kutsun, teen. Oma mina jätan ma alati kõrvale,” tunnistas aktiivne naine.
1991. aastal kutsus Eha kokku naiste tantsurühma Lahe. Ta juhatas seda rühma neli aastat. Nüüd tuleb tantsijail 20 aasta juubel. 1996. aastal alustas memmede tantsurühm, neil tuleb 15. sünnipäev. Viimased viis aastat on Eha seda rühma ka juhendanud. Pala memmede rühm, kus ka Eha algul ise tantsis, saab 25 aastaseks. Nemad tantsivad lihtsaid seltskonnatantse. Ranna memmed seevastu tantsivad ka rahvatantse ja on käinud kõikidel tantsupidudel.
Ranna rahvamaja jääb pillimeestele kitsaks
2005. aastal alustas Eha Veskimets pillimeeste kokkusaamiste korraldamisega. Varem korraldati külapidusid ja töötubasid, kokkusaamisi. Pillimeeste peo mõte tekkis Ehal koos Elle Pintsoniga. Esialgu oli plaanis tuua kokku oma valla pillimehed, seda ei olnud keegi kunagi teinud. “Koostasime kõigepealt ankeedi ja saatsime laiali. Kokkutulekule tuli inimesi, kes polnud 20 aastat rahvamajas käinud, aga nad tulid pillimeeste peole, sest neid kutsuti. Inimesed tõdesid, et Ranna rahvamajas pole nii palju rahvast olnud sellest ajast saadik, kui kolhoosid laiali läksid ja vara jagati.”
Mitu korda on pillimeeste peo organiseerija tundnud, et Ranna rahvamaja jääb ürituse jaoks kitsaks, publik ei mahu lihtsalt saali ära.
Pillimehed tulevad hea meelega, kuigi korraldajad mingit reklaami ei tee. Info ürituse kohta levib suust suhu, tullakse üle Eesti ja päris kaugetest paikadest.
Kui on väga palju pillimehi, siis nad saavad vähem mängida. Mõni ongi nördinud, sest tahaks rohkem mängida. Osalejad on Ehale tunnistanud, et tahavad kindlasti ka järgmisel suvel kohale tulla. Kokkusaamise õhustikku peab ise tundma. On kuulajaid, kes organiseerijaid pärast kontserti lausa kättpidi tänama tulevad. Nemad annavadki Ehale jõudu üritusega edasi minna. Andrus Kilk teeb alati pillimeeste peost Alo TV jaoks video, mis rahvale huvi pakub.
Nüüd tehakse ka mujal külapillimeeste kokkutulekuid, info on levinud, inimesed on saanud innustust. Ranna kokkutulek oli esimene omataoline. Sama lugu on ka Kodavere murrakus pajatustega, nüüd tuuakse neidki lugusid rahva ette. “Kõik oleme siin enne ära teinud, mis nüüd on rahva hulka läinud,” rääkis Eha Veskimets, tunnistades samas, et hakkab juba pisut väsima. “Surve on tunda, inimesed tahaksid, et ma teeksin pillimeeste pidu edasi. Nad ütlevad, et igaühega ei tule rahvas kaasa.”
Tegi algust Kodavere murrakus pajatustega
Tantsujuhtimist pole Eha kusagil õppinud ega läbinud ühtegi koolitust. “Ma jälgin televisiooni, käin teistel üritustel, tulevad head mõtted. Ma ei tea, kuhu jääb see suur tarkus, mida kogutakse tähtsatel koolitustel?” küsis Eha. Tema arvates peaks see ikka kusagilt välja paistma.
2001. aastal korraldas Eha Ranna rahvamajas kodukandi päeva. “Meie kandis räägitakse Kodavere murrakut. Hakkasime pajatusi lavastama, käisime nendega mitmel pool külapäevadel esinemaski. Hiljem käisime koos Silvia Lepikuga ka Jõgeval ja Vana-Vigalas Kodavere pajatusi ette kandmas. Kui Aivar Kokk oli maavanem, kutsus ta meid nende lugudega vabariigi aastapäeval maavanema vastuvõtule. Nägin palju vaeva, et murrak selgeks saada ja seda ka õigesti hääldada. Selle etendusega käisime ka nukuteatris esinemas.”
Eha Veskimets on saanud väga palju positiivset tagasisidet – inimesed tulevad, kallistavad, suruvad kätt. “See annab jõudu, saan aru, et see on inimestele vajalik.”
Külapäevadel tehti alati ka näputööd – siidimaali, portselanimaali, joonistati. “Olime sellel alal pioneerid,” tõdes Eha.
2009. aastal peeti kolmas külapäev, ikka kaks küla koos – Raatvere ja Piibumäe. “Mul pole kunagi olnud eesmärgiks ainult Raatvere külaga piirduda, töötan ikka kogu Ranna piirkonna nimel. Kõik tulevad kaasa,” lisas ta. Ranna rahvamaja ongi keskus.
Viimaseks Raatvere külapäevaks koostas Eha koos abilistega Raatvere küla ajaloo ja paljundas neid tekste. Osa neist, kes oma mälestusi kirja panid, on juba meie hulgast lahkunud. Need mälestused on kirja pandud 2003-2004. Niiviisi jääb Raatvere külast ka tulevastele põlvedele jälg.
Oma mälestusi on Eha Veskimets samuti kirja pannud ja osa neist ka Eesti Rahva Muuseumi fondi andnud.
Eha Veskimets tõdes, et üritusi saab ta organiseerida ja igal pool käia sellepärast, et sõidab ise autoga. “Kui ma poleks ise juhilubasid teinud ja pärast abikaasa surma sõitma hakanud, ei saaks ma kuidagi neid asju aetud. Mulle ei meeldinud ja ma ei tahtnud, aga elu nõudis ja tuli teha,” rääkis ta.
Oma väike muuseum
Talust leitud vanad asjad kogus Eha Veskimets aita, kus on nüüd muuseum. Siin on vanu esemeid ülemöödunud sajandi lõpust kuni eelmise sajandi lõpuni.
Muuseumis on nii Vainu talu vanu esemeid kui ka Eha emakodunt toodud asju. Samuti vanu pilte, neist ühel ka Tsaari-Venemaa sõjalaev Oleg, millel teenis tsaariarmees aega Eha isa Sergei Bergström. Eha isa lõpetas nimelt Käsmu merekooli kaugsõidu tüürimehena ja oli laevakapten. Tema viimase laeva, mille nimi oli Hildur, võtsid sakslased 1941. aastal Eestisse sisse tulles ära ja ristisid ümber. Eha isa tuli siis laevast ära.
Eha Veskimetsa elukäik
*Sündinud 1935. aasta 24. septembril Sagadi lähedal Lauli külas
*1950. aastal lõpetas Sagadi 7-klassilise kooli
*1954. aastal lõpetas Rakvere Pedagoogilise Kooli ja suunati Kallaste rajooni Rannale õpetajaks
*Töötas 1993. aastani Ranna ja Pala koolis õpetajana
*Raatvere küla Vainu talu perepoeg kosis ta endale 1958. aastal, nii jäigi ta Peipsi äärde
*Vainu talu osteti Ranna mõisast päriseks 1870. aastal, Vainu oli kolme esimese talu hulgas, mis sealkandis päriseks osteti
Ta teab alati, mida tahab
Eha Nõmm Raatvere külast
Eha Veskimets teeb suuri üritusi enamasti suvel, siis on siinkandis ikka päris palju rahvast. Ja osa inimesi tulebki just tema ürituste ajaks siia. Endised Ranna kooli lapsed tulid Eha juurde ja tõdesid, et kui tema ei kutsuks, siis ei saakski kokku.
Olen temaga suhelnud kaua aega, olen talt kogemusi saanud, sest ta on ökoloogilise mõtlemisega ja praktilise meelega. Eha on teinud tohutu palju igasugust käsitööd, mullegi on ta sünnipäevaks omatehtud ilusaid asju kinkinud. Ta teab alati, mida tahab, ja oskab teistele ka soovitada, kuidas talitada. Eesmärgikindlus ja läbikaalutult tegutsemine on tema puhul kadestamisväärsed. Ta leiab kiiresti väljapääsu ka kehvast olukorrast. Oma lastega saab ta mõistlikult läbi, hea oli viimasel juubelipeol vaadata, kuidas ta oma kenade poegadega tantsis, teine poeg plaksutas poole tantsu pealt ema endale partneriks.
Eha oskab hästi planeerida oma pidusid, teab, mida rahvas ootab. Majaümbruse korrashoidmine on talle väga oluline, seni on ta peaaegu ilma poegade abita läbi saanud, trimmerdab ka ise.
Saab kõigega hakkama
Ranna rahvamaja juhataja Ljubov Raimla
Pillimeeste peo organiseerimisega tegeleb enamasti Eha, mina olen neile ainult rahvamaja saali korda teinud.
Koostööd on temaga hea teha, kui midagi vaja, siis ta küsib. Kui minul midagi vaja on, saan alati nõu ja abi. Eha saab ise väga paljuga hakkama, ta uurib ja teeb endale asjad selgeks.
Eha Veskimets tegeleb rahvatantsuga ja juhendab praegu ka Ranna memmede rühma, neil tuleb novembris 15. sünnipäev.
i
HELVE LAASIK
