Palamuse gümnaasiumi matemaatikaõpetajale Eha Kullale tuli õpetajate päev tänavu veidi teisiti kui tavaliselt. Et Jõgevamaalt oli just tema esitatud aasta põhikooliõpetaja tiitli nominendiks, oli tal au osaleda 3. oktoobril Tartus Vanemuise kontserdimajas aset leidnud aasta õpetaja auhinnagalal. Õpetajate päev oma vahvate traditsioonidega on osalt “süüdi” ka selles, et Eha Kullast üldse pedagoog sai.
Eha Kuld on sündinud-kasvanud Tallinnas ning lõpetanud kooli, mis praegu kannab Kadrioru Saksa gümnaasiumi nime, ent mis nõukogude ajal oli kindralleitnant Lembit Pärna nimeline Tallinna 42. Keskkool.
“Tavatsesime pinginaabriga matemaatikatundides ülesandeid võidu lahendada. Meie teenekas ja range õpetaja, nüüdseks meie hulgast lahkunud Milvi Mellis oli vahel suisa hädas, sest me lahendasime kiiremini, kui tema ülesandeid ette anda jõudis.”
Komme, et lõpuklassi õpilased õpetajate päeval noorematele koolikaaslastele tunde annavad, oli levinud juba Eha Kulla koolipõlves. Ta sattus abituriendina algklassidele tunde andma ning avastas, et õpetajatöö on väga lahe. Nii läkski ta pärast keskkooli õpetajaks õppima. Ta valis Tartu ülikooli ja matemaatika.
Õpetajatööks valmistati matemaatikatudengeid tollal oluliselt kehvemini ette kui praegu. Eha Kullal on hea võrrelda, sest ka tema vanem tütar Anu õppis matemaatikaõpetajaks.
“Meil oli omal ajal pedagoogilisi aineid minimaalselt ja koolipraktikat vaid ühe veerandi jagu. Tänapäeval keskendub aga õpetajaks pürgijate kaheaastane magistriõpe peaaegu täielikult õpetajakoolitusele,” sõnas Eha Kuld.
Tema esimeseks töökohaks sai Jõgeva 1. keskkool. Õigupoolest suunati ta küll algselt Tartumaale Kõrveküla kooli, ent Eha oli ülikooli lõpetamise ajaks jõudnud juba abielluda ja esimese lapse sünnitada ning nii suunati ta ümber abikaasa kodukohta Jõgevale. Esimestest tööpäevadest mäletab ta teatavat kõhedustunnet klassi ette minnes.
“Aga kolleegid olid väga toetavad ning kõhedustunne läks ruttu üle,” meenutas Eha Kuld.
Jõgeva 1. keskkoolis jõudis ta töötada ainult poolteist aastat, siis sündisid teine ja kolmas laps ning kui lapsepuhkus otsa oli saamas, kutsus tollane direktor Lembit Kikkas teda hoopis Saduküla põhikooli, kus oli hädasti matemaatikaõpetajat vaja. Saduküla koolis töötas ta tervelt kuusteist aastat.
Saavad endiselt kokku
“Sadukülas oli väike, aga väga tore õpetajate kollektiiv. Tegime ühiselt näitemängu ja muid toredaid asju. Paraku on sellest koolist nüüdseks jäänud vaid mälestus.”
Saduküla kooli endised õpetajad saavad aga Eha eestvõttel praegugi kord aastas suvel kokku ja juttu jätkub kauemaks.
Kui Ehal Saduküla koolis töö otsa sai, siis kutsuti teda Puurmani kooli: sealsel matemaatikaõpetajal oli koormus suurevõitu. Kaunis mõisahoones paiknevasse kooli jäi ta siiski vaid kaheks aastaks, sest gümnaasiumiosa kadumise tõttu jäi tal seal tööd napiks.
“Mõtlesin päris pikalt, kas olla veel aasta Puurmanis ja kandideerida siis tööd alustavasse Jõgeva põhikooli, või kandideerida kohe Palamuse gümnaasiumi,“ tunnistas Eha. Ehkki tema kodu asub Jõgeval ja Palamusel tööl käimiseks tuleb iga päev autoga päris pikk maa maha sõita, pole ta oma kolme aasta tagust otsust kahetsenud.
“Palamusel on ilus ja tehnikaga hästi varustatud koolimaja, kooli juhtkond teeb aga kõik selleks, et saaksin rahulikult oma tööle keskenduda. Palamusel on ka palju tublisid lapsi, kelle edusammudest innustuda, ning toredad kolleegid ja vahvad üritused, nagu näiteks igasügisene pidu “Leib ja lilled”. Tänavusel peol taaselustasime näiteks 1980. aastaid,” rääkis Eha Kuld.
Kogenud pedagoogina teab Eha Kuld, et iga uue seltskonnaga tuleb reeglid kohe paika panna. Algul tuleb ülearugi range olla, pärastpoole võib ohje natuke lõdvemale lasta, aga nii, et õpilased seda tähele ei paneks. Tähtis on seegi, et õpetaja sõnad ja teod alati kokku läheksid.
“Et klassis oleks hea tööõhkkond, tuleb tunnis natuke nalja ka teha ja tuua sisse elulisi teemasid, nagu näiteks SMS-laenud. Kui ikka arvutada, kui palju mingi summa laenamisel tegelikult tagasi tuleb maksta, siis võtab see nii mõnegi mõtlema,” nentis õpetaja ja lisas, et ega matemaatikat alati väga lihtne eluga siduda pole. Aga kui ei seo, siis küsivad õpilased, et mida nad nende teadmistega tulevikus peale hakkavad.
Peast arvutamisega õpilased ennast tänapäeval palju vaevata ei taha, ikka kiputakse laua varjus taskuarvuti või mobiiltelefoni klahve klõbistama. Kõige kurvem on Eha Kulla arvates see, kui laps tehnilisi vahendeid kasutades ise enam üldse kaasa ei mõtle. Nii et kui ta kaht ja kaht liites kogemata vale klahvi peale vajutab ja viis kokku saab, siis jääb uskuma, et nii ongi. Praegu on siiski headele peastarvutajatele pranglimisvõistluste näol väljund olemas ja see innustab paljusid.
Eha Kulla hinnangul on klassis tavaliselt umbes 25 protsenti matemaatikaga hädas olijaid, 50 protsenti n-ö keskmikke ja veerand neid, kes on matemaatikaga sina peal. Õpetaja põhiline “aur” läheb keskmistele, parematele tuleb otsida lisatööd ning nõrgemate järeleaitamiseks tuleb abi otsida õpiabitundidest või parandusõppest.
Mõõdavad liiklusmärke
Tänapäeval soovitatakse koolitundide rikastamiseks ja aine paremaks omandamiseks läbi viia avastus- ja probleemõpet, aga matemaatikatundides on selleks raske aega leida: tundide arvu on aja jooksul vähendatud, aine maht aga samaks jäänud.
“Õuesõppetunde olen küll teinud. Mõõdame lastega näiteks aleviku teede ääres olevaid eri kujuga liiklusmärke ja arvutame nende pindala. Otsime ümbrusest ka ruumilisi kujundeid ning arvutame nende ruumala. Veel saab arvutada seda, kui palju värvi ühe või teise objekti ülevärvimiseks kulub, ning puude kõrgust nende varju pikkuse alusel. Et vari tekiks, peab muidugi päike väljas olema. Mõnikord saame õuetundi pidama minna alles pärast nädalapikkust ilma passimist, aga lastele sellised tunnid väga meeldivad.”
Tema õpilased on maakondlikel matemaatikaolümpiaadidel korduvalt esikolmikusse jõudnud ning hästi on neil läinud ka “Nuputa!” võistlustel ja pranglimises. Ent paljude oma õpilastega puutub Eha Kuld kokku ka väljaspool koolitundi: ta juhendab nimelt kaht Palamusel tegutsevat 4H klubi. Ühes on natuke nooremad, teises natuke vanemad liikmed, aga ühtekokku on 4H liikumisse kaasatud noori Palamusel kolmekümne ringis.
Kõnealuse liikumise moto on “Õpime tegutsedes” . Sellest lähtuvalt harrastatakse klubides käelist tegevust ja sporti ning käiakse matkadel ja laagrites. Piirkonnalaagreid korraldatakse aastas neli-viis, üleriigilisse laagrisse kogunetakse kord aastas. Laagrid ongi 4H noortele n-ö maiuspalaks.
4H süsteemi sattus Eha Kuld 2003. aastal Saduküla koolis töötades. Eesti 4H organisatsioon korraldas tolle aasta suvel Palamusel laagri ja sinna kutsuti ka Jõgevamaa koolide esindajaid. Eha Kuld oli Saduküla koolis parasjagu õppealajuhataja ja riputas kooli tulnud kirja teadetetahvlile üles. Paar-kolm last käisidki laagris ära, sattusid 4H liikumisest vaimustusse ja avaldasid soovi Sadukülla 4H klubi luua. Juhendajaks palusid nad tema.
“Ma ei teagi, miks nad just minu valisid. Aga olen suhteliselt rahutu loomuga inimene, kes ei tahagi niisama kodus istuda, nii et võtsin väljakutse vastu,” sõnas pedagoog.
Tekib teistsugune suhe
4H klubis tekib tema sõnul lastega teistsugune suhe. Üheskoos ratta- või rabamatkal ning laagrites käies näevad lapsed, et ka õpetaja on inimene ning oskab paljusid muid asju peale matemaatika. Ka noored ise avanevad klubis tegutsedes hoopis teisest küljest kui koolitunnis. Tagasihoidlikumadki saavad võimaluse mingil alal särada. Eha Kullale meeldib veel see, et ta on 4H noori juhendades taas lõkkele puhunud oma käsitööarmastuse ning et noortega tegeldes tunneb ta ka ise end jätkuvalt noorena.
Eha Kulla teine hobi on reisimine. Reisipisikugi sai ta külge Sadukülast: 1990. aastatel sai koos sealsete kolleegidega mitu bussireisi ette võetud. Ka 4H organisatsioon on päris palju reisimisvõimalusi pakkunud. Viimasel ajal on Eha Kuld reisinud siiski rohkem oma perega: nende ühised lennureisid on viinud enamasti looduslikus või kultuuriloolises mõttes huvitavatesse paikadesse. Möödunud suvel käis Eha isegi Suure Lombi taga ära. Noorem tütar otsustas vahepeal aastaks USAsse lapsehoidjaks minna ning ema käis tal seal külas.
Eha Kuld tõdes, et on saanud pühendunult koolitööd teha osalt sellepärast, et ta oma lapsed on üsna vähe ema suunamist vajanud. Tütar Anu on lõpetanud Tartu ülikooli ja töötab Tabivere põhikoolis matemaatikaõpetajana, poeg Kuldar on lõpetanud Eesti Maaülikooli ja peab Jõgeva lähedal Väljaotsa külas teraviljakasvatustalu. Talus on ka lambad, ent nende pidamisega tegeleb rohkem Eha abikaasa Jakob, kes on põhiametilt Jõgeva vallavalitsuse peamaakorraldaja. Noorem tütar Kati õppis bioloogiat ja töötab Synlab Eesti meditsiinilaboris.
Vanema tütre Anuga on emal eriti tihe side, sest temaga saab ta suhelda ka kui kolleegiga. Anu juhendab ka Tabivere 4H klubi ja tema poeg Taaniel, kes praegu on neljane, hakkas klubi üritustel kaasas käima juba kaheksakuuselt.
Eha Kulla elukäik
* Sündinud 12. märtsil 1962 Tallinnas
* Lõpetas 1980 Tallinna 42. keskkooli ehk praeguse Kadrioru Saksa gümnaasiumi ja 1985 Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna
* Töötanud matemaatikaõpetajana Jõgeva 1. keskkoolis (1986-1994), Saduküla põhikoolis (1994-2010; aastast 1999 oli samas ka õppealajuhataja) ning Puurmani gümnaasiumis (2010-2012)
* Aastast 2012 on Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi matemaatikaõpetaja
* Omab vanemõpetaja ametijärku
* Alates 2003. aastast on juhendanud noorte 4H klubisid Sadukülas, Puurmanis ja Palamusel
* Perekond: abikaasa Jakob, lapsed Anu (30), Kuldar (26) ja Kati (24) ning lapselaps Taaniel (4)
Tiiu Kirsimäe, kolleeg:
Eha on saladuslik tegelane. Olekult rahulik ja tasakaalukas, peitub temas tõeline energiapomm. Ja tegutsejana on ta mitmekülgsus ise: kogenud matemaatik ja andekas organisaator, teotahteline taluperenaine ja ettevõtlik reisisell, sportlik vanaema ja toetav kolleeg. Eha on ikka valmis uuteks avastusteks ja väljakutseteks. Olles enda jaoks midagi uut selgeks teinud, on ta alati nõus kogemusi kolleegidega jagama.
Otsekohese ja ausa inimesena on Eha vajadusel kriitiline sekkuja, vajadusel sooja südamega mõistev kuulaja.
Eriti vahva on see, et tema kolmest tarmukast lapsest üks on valinud matemaatikaõpetaja raske ameti.
RIINA MÄGI
