Kaks nädalat tagasi aset leidnud Tartumaa tervisefoorumil tunnistati Tartumaa aasta terviseedendajaks Lõuna-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo peaspetsialist Eha Anslan, kes on elukoha poolest hoopis jõgevlane. “Kõik kogemusedki, mis mul edukalt praegust tööd teha võimaldavad, on ammutatud Jõgevamaalt,” kinnitas Eha Anslan.
Kõik, kes Eha Anslanit tunnevad, võivad kinnitada, et nad on teda harva näinud ilma naeratuseta näol. Ta on rõõmsameelne ja energiline inimene. Täpselt nii, nagu ka tema muusikaõpetajast ja koorijuhist õde Liia Koorts ning Tabivere vallavolikogu esimehest vend Kalev Kurs.
“Ükskord, kui sattusime kõik kolmekesi ühele välisreisile, ütles selle reisi korraldanud Aivar Kokk – ta pidas tollal maavanema ametit –, et ta tahaks kohe näha seda ema, kellel kolm nii “hullu” last on,” naeris Eha. “Kui ta ühel maakonna eakate üritusel siis tõepoolest meie emaga kokku sai, tuli välja, et tegemist on tagasihoidliku ja väikest kasvu naisterahvaga, mis minu, Liia ja Kalevi pikkust arvestades oli eriti üllatav. Aga ju me oleme siis pärinud rohkem isa geenid.”
Eha isagi oli suurt kasvu ja energiline ning pidas kunagi Koogi kandis tegutsenud Leninliku Tee kolhoosis esimehe ametit. Eha mäletab, et kasvas oma praeguse pikkuse enam-vähem täis juba kuuendaks klassiks ning läks perspektiivika korvpallitüdrukuna Saadjärve koolist ära Tallinna Spordiinternaatkooli. Aga kodukoha kontekstis ülipikk piiga osutus seal hoopis kõige lühemaks korvpallitüdrukuks, nii et selle ala karjäär jäi ühel hetkel katki.
Siis tulid Lähte keskkool, Vinni näidissovhoostehnikum ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia kaugõppeosakond. Vinnist saadud raamatupidamisalaseid teadmisi asus Eha esialgu rakendama Saadjärve kolhoosis. Aga inimesel, kes pudeliski paigal ei püsi, on raamatupidajana päris keeruline töötada. Sestap leidis Eha endale natuke vaheldusrikkama töö Jõgeva rajooni informatsiooni- ja arvutusjaamas. Sellise või sarnase nimetusega asutused, mis allusid Eesti
“Igal esmaspäeval tuli koguda majanditest värskeid andmeid viljakülvi või -koristuse, lehmade väljalüpsi ja lihatoodangu kohta,” meenutas Eha. “Selleks tuli suhelda majandite zootehnikute ja agronoomidega. Nõukogude ajal oli statistikaametil info kogumise kõrval ka kontrollifunktsioon: käisime majandites inventuuri tegemas, põlde kontrollimas jne. Arvatavasti olime ka esimesed, kes maakonnas arvutitega kokku puutusid. Alguses olid meil elektromehhaanilised arvutusmasinad, mis nurgas “plõksusid”, hiljem juba tänapäeva arvutit meenutavad seadmed A4 formaadis ekraaniga.”
Edukas kannapööre
Statistikaameti maakondlikud allasutused, mis aja jooksul mitu korda nime vahetasid, tegutsesid veel 1990. aastatelgi, ent tosin aastat tagasi need likvideeriti ning seal töötanud inimestel, Eha Anslanil sealhulgas, tuli elus kannapööre teha ja endale uus amet leida. Lihtne see polnud, eriti kui olid 22 aastat jutti ühes ja samas asutuses leiba teeninud.
Ent kui elu ühe ukse suleb, avaneb tihti samas mõni teine. Nii nägi ka Eha peatselt kuulutust, mis andis teada konkursist maavalitsuse terviseedenduse koordinaatori ametikohale. Terviseedendus oli siis Eestis nii uus ala, et ega keegi õieti teadnudki, mida selles ametis teha tuleb või missuguste isikuomadustega inimene sinna kõige paremini võiks sobida. Ehale teeb tagantjärele kõvasti nalja see, kuidas ta terviseedendajaks kandideerides pidas oma kõige tugevamaks “trumbiks” harjumust koguda ja kuivatada ravimtaimi. Nagu hiljem selgus, tulid talle uues ametis taimetarkusest palju enam kasuks statistikaameti allasutuses töötades omandatud hea suhtlemisoskus ja suur tutvusringkond: olulisi inimesi tundes ja neid mõjutada osates oli hea luua terviseedendust toetavat koostöövõrgustikku.
“Alguses kippusid inimesed terviseedenduse ja arstiabi vahele võrdusmärki tõmbama, aga tegelikult on need üsna erinevad valdkonnad,” ütles Eha Anslan. “Terviseedendus on inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamine ning tervist toetava elukeskkonna sihipärane arendamine.”
Maavalitsusse tööle minek oli teatud mõttes riskantne samm, sest esimesel aastal oli terviseedendaja töö projektipõhine, alles seejärel võeti ta spetsialistina põhipalgale. Samas oli Eha meelest tore olla olulisele ja suure arenguruumiga valdkonnale “vundamendi ladumise” juures. Ka koolitusi korraldati palju, sest vastavad spetsialistid asusid tööle kõigi maavalitsuste juures ning kõik nad olid selles valdkonnas algajad.
“Tuli kohe asuda projekte kirjutama, ent oli vaja teha ka teavitustööd: anda inimestele teada, mis “loom” see terviseedendus üldse on, kellele suunatud ja mida teha võimaldab,” meenutas Eha.
Jõgevamaal selles valdkonnas tehtule tagasi mõeldes on tal eriti hea meel selle üle, et tal õnnestus kaasa aidata ühe toreda ettevõtmise, laagriga lõppeva koolitusprogrammi “Kaitse end ja aita teist” allesjäämisele.
“Kui terviseedenduse spetsialistina tööle asusin, oli see ettevõtmine rahapuudusel hääbumas. Püüdsin siis teha kõik, mis minu võimuses, et sellele tuge leida, sest asi oli vahva ja vajalik ning hästitoimiv meeskond oli olemas,” ütles Eha Anslan.
Nüüdseks on VI-VIII klasside õpilastele mõeldud “Kaitse end ja aita teist” Jõgevamaal toiminud juba 18 aastat ning tema taganttõukamisel levinud ka teistesse Eesti maakondadesse.
Suurematest üritustest on Ehal meeles veel üks lasteaedade ühine tervisepäev Virtuses, millel Tallinnast kohale sõitnud füsioterapeudid tegid lastega harjutusi, mis aitavad ilusa sirge seljaga neiuks ja noormeheks kasvada. Kui lapsed koju hakkasid minema, pani politseinik igaühele väljas jope külge helkuri.
“Pärast kuulsin, et mõni laps polevat lubanud emal enam jopet pessugi panna, sest siis oleks tulnud helkur jope küljest ära võtta. Aga kuidas siis “lihtinimene” tohib ära võtta helkurit, mille politseinik ise on jope külge pannud!” naeris Eha.
Tulekustutiga tuttavaks
Et Eha tegemised lõikusid ka päästealase ennetustööga, tunnustati teda 2008. aasta alguses Päästeteenistuse aumärgiga. Üsna varsti pärast seda tehti talle aga ettepanek kandideerida Tartus tegutseva Lõuna-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo peaspetsialisti vastloodud ametikohale. Kodunt kaugemale tööle asumist kaalus Eha pikalt: uut ametit ta ei kartnud, küll aga kahe linna vahet sõitmist. Ent nüüd jookseb tal Lõuna-Eesti Päästekeskuses juba neljas tööaasta. Hommikul Tartusse ja õhtul Tartust koju saab ta aga päästekeskuse väikebussiga: Jõgevalt käib nimelt päästekeskusse tööle tervelt kaheksa inimest ja juhtkond võimaldab neil kasutada asutuse transporti.
“Mõtlesin algul, et päästealane ennetustöö on kitsam valdkond kui terviseedendus. Viimasel pole tegelikult üldse piire: seda saab teha lõputule hulgale sihtrühmadele ja tuhandel erineval viisil. Nüüdseks olen aga suutnud ka päästealase ennetustöö nii laiaks ajada, et sellelgi hakkavad piirid kaduma. Pealegi on nüüd tegutsemisruumiks mitte enam üks, vaid kuus maakonda,” tõdes Eha Anslan.
Tema tööpõld on tõesti lai ning prioriteetseteks suundadeks on sellel tule- ja veeohutus. Igal pool ta ise kohal ei käi, sest maakondades on ennetajad olemas, küll aga koordineerib nendesamade ennetajate tööd, vaatab, kus ja missugustele sihtrühmadele koolitusi teha, kuidas koostööpartnereid leida, neid motiveerida jne.
“Suvel käin siiski palju ka ise koos päästekeskuse kolleegide ja kohalike päästekomandode esindajatega lastelaagrites ennetustööd tegemas. Meil on kaasa võtta mõned head simulatsiooniaparaadid, näiteks vann, milles saab gaasi abil tule süüdata. Lapsed proovivad siis leeki vahtkustuti abil kustutada,” rääkis Eha, lisades, et kui tulekustuti kasutamisest lapsele ainult räägitud on, ei tihka ta seda ohuolukorras kasutada, vaid satub hoopis paanikasse. Kui aga kustutiga korra juba töötatud, juletakse see ka vajadusel appi võtta.
Eha Anslani sõnul lähtub ennetustöö iga vanuserühma eripärast. Lasteaia viimased rühmad näevad näiteks programmi “Nublu aitab” raames ära päästeauto ja täisvarustuses tuletõrjuja. Viimase nägemine on oluline selleks, et laps tuleõnnetusse sattudes päästja ära tunneks, mitte tema eest diivani taha või kappi peitu ei poeks.
Kümnendatele klassidele mõeldud programm pidi algul tulema üksnes veeohutuse teemaline, ent siis leiti ühiselt, et parimas rollerisõidueas ning peatselt autojuhilube taotlema hakkavatele noortele tuleks rääkida ka liiklusest ja esmaabist. “Kümnendikele” mõeldud programmi viib päästeamet läbi koostöös politsei, maanteeameti ja Punase Ristiga. Enam-vähem sama seltskonnaga veetakse ka programmi “Kaitse end ja aita teist”.
“Kui mitmel organisatsioonil on vaja teha ennetustööd, siis on mõistlik jõud ühendada,” ütles Eha Anslan. “Õpilaste puhul on aga oluline see, et ohuolukordadest ja nende ennetamisest räägiks neile spetsialist, mitte seesama õpetaja, kes iga päev klassi ees. Spetsialisti juttu võetakse tõsisemalt.”
Eelmisest ametist tuttav terviseedenduse teema on Eha Anslanile südamelähedane praegugi. Ta kuulub nii Tartu-, Jõgeva- kui ka Valgamaa tervisenõukogusse ning juhib Valgamaa vigastuste vältimise teemalisi projekte. Heameelt teeb Ehale see, et inimeste teadlikkus tervise valdkonnas on tõusnud ning Eestimaa inimeste tervelt elatud aastate arvgi on hakanud tasapisi kasvama. Hea meel on Ehal ka Tartumaa terviseedendaja tiitli üle.
“Seda tiitlit aitasid mul saavutada Tartu maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist Lea Saul, kellega oleme koos käivitanud koolitusprogramme ja teinud teavitustööd, samuti mu head ja toetavad kolleegid eesotsas päästekeskuse direktori Margo Klaose ja ennetustöö büroo juhataja Erki Remmelkoorega,” ütles Eha Anslan.
Saavad kokku kooris
Kui tööpäevad mööduvad tal Tartus, siis puhkepäevadel käib ta tihti Koogil ema aitamas. Õe ja vennaga saab ta aga igal nädalal kokku tänu nende ühisele koorilauluarmastusele. Eha ja Kalev laulavad nimelt Maarja-Magdaleena segakooris, mida juhatab nende õde Liia.
“Meie kooris on vahva ja üha paisuv seltskond,” kiitis Eha. “Lähiajal on meie kõige põnevam ettevõtmine Tallinna ja Stockholmi vahet sõitva Tallinki laeva jõuluprogrammis osalemine. 28. novembril asume Rootsi poole teele ja 30. novembril tuleme tagasi ning nii minnes kui tulles anname laeval umbes pooletunnise kontserdi.”
Sellest sügisest käib Eha ka Jõgeva Gümnaasiumis toimuvatel zumba (see on sambatantsul põhinev aeroobika) treeningutel, mida juhendab Jõgeva maavalitsuse terviseedenduse spetsialist Maiu Veltbach.
Eha lapsed Aile ja Aivo on juba täiskasvanud. Aivol on väike ehitusfirma, mille teenused Soome tellijate hulgas üsna nõutud. Aile elab Horvaatias Spliti linnas ning peab koos abikaasaga pitsarestorani ja majutusasutust. Tänu Ailele sai Eha hiljuti vanaemaks: väike Max Ranel sündis augusti viimasel päeval ja Ehal õnnestus olla Spliti haiglas tema ilmaletuleku tunnistajaks.
“See oli väga eriline elamus,” tõdes Eha. “Mul on üldse elus kõvasti vedanud: mu lapsed on tublid ja saavad oma eluga hästi hakkama ning niipalju kui mul töökohti on olnud, on igal pool olnud tore kollektiiv ja hea töökeskkond.”
Eha Anslani elukäik
Sündinud 1. aprillil 1956 Tabivere vallas
Õppinud Saadjärve 8-klassilises koolis, Tallinna Spordiinternaatkoolis ja Lähte keskkoolis.
Lõpetanud 1977 Vinni näidissovhoostehnikumi raamatupidamise ning 1987 Eesti Põllumajanduse Akadeemia põllumajandusliku raamatupidamise ja majandustegevuse analüüsi erialal.
1974-1975 Jõgeva Leivakombinaadi Tabivere nahatsehhi brigadir-laohoidja
1977-1978 Saduküla sovhoosi raamatupidaja
1978-1999 Statistikaameti Jõgeva osakonna peaspetsialist ja juhataja
2000 Statistikaameti rahvaloenduse ringkonnajuhataja
2001-2002 Jõgeva maavalitsuse terviseedenduse koordinaator
2002-2008 Jõgeva maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist
2008- Lõuna-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo peaspetsialist
Tartu maavalitsuse terviseedenduse peaspetsialist Lea Saul:
Eha Anslan on rõõmsameelne, abivalmis ja usaldusväärne inimene, kes panustab meeskonnatöösse ja tekitab turvatunnet kõigis, kes temaga koos tegutsevad. Ta on olnud üleriigilisel tasandil uute ideede algatajaks ja elluviijaks. Tänu temale viiakse Jõgevamaalt alguse saanud õpilaste ohutuskoolitust “Kaitse end ja aita teist” nüüd ellu kõigis maakondades. Eha kogemused terviseedenduse valdkonnas on aidanud ka Tartumaale tuua selle ala parimaid praktikaid.
i
RIINA MÄGI
