Väikeste maakomandode sulgemisnimekirja koostamisel lähtus päästeamet ratsionaalsusest – kui inimesi on kuskil piirkonnas vähe, siis ei juhtu nendega piisavalt õnnetusi ja seega ei ole neid vaja ka päästa. Milleks neile siis päästemeeskond?
Maakomandode järkjärguline vähendamine ja selle kõrval keskkomandode võimekuse tõstmine on süsteemne tegevus, mis on omane tervele Eesti riigiaparaadile.
Ministeeriumid on järjekindlalt oma struktuure suuremate keskuste poole koondanud ning vähendanud avaliku teenuse pakkumist maal, sest seal ei ole piisavalt teenuse tarbijaid. Loogika on lihtne: avaliku teenuse omahind tõuseb mingis vallas või maakonnas ühel hetkel sedavõrd kõrgeks, et konstaablit, päästekomandot, perearsti, postkontorit ei ole seal enam otstarbekas ülal pidada. Vastasel juhul muutub riik ebaefektiivseks.
Efektiivsus on Eesti riigi majandamisel ja avaliku teenuse rahastamisel olnud tugev argument. Kui ministeeriumides on tekkinud arusaam, et mingisuguse ameti struktuur on muutunud maksumaksjale koormavaks, on üsna kõhklemata järgnenud reform. Näiteid on kuhjaga, alustades kas või politseist ja lõpetades käsil oleva gümnaasiumireformiga.
Riik nagu firma
Koondamisotsuste tegemisel lähtub riik firmades käibel olevast loogikast, et iga asi peab end ära tasuma. Kui kolmel provintsiametnikul pole piisavalt tööd, on odavam neist kaks lahti lasta ja tuua üks peakontorisse üle, et saaks kohaliku kontori sulgeda.
Kohalikud elanikud, kes seni kasutasid selle väikese kontori teenuseid, peavad edaspidi selleks suuremasse keskusse sõitma ja järelikult ehk kulutama avaliku teenuse saamiseks isiklikku raha.
Päästekomandode sulgemine pole erand. Maainimesed, kelle lähedusest riiklik päästeteenistus ära viiakse, peavad leppima lisakuludega. Suure tõenäosusega suurenevad nende kulud hoonete kindlustamisel, sest kindlustusseltsidele ei jää vara hävimise riski suurenemine märkamata.
Kui kohapeal leidub piisavalt tarmukaid mehi, kes suudavad kamba peale vabatahtliku päästekomando moodustada, siis on seegi inimestele lisakulu. Mis sellest, et riik toetab vabatahtlikke varustusega. Kaotatud aega, mis kulub kadunud avaliku teenuse asendamisele, see neile tagasi ei anna.
Riigi kaugenemine inimesest ei ole opositsiooni tühine sõnakõlks, vaid reaalsus. Vaatamata sellele, et päästeteenistusele leiti komandode säilitamiseks “viimasel hetkel” vajalik raha, on tegemist ühekordse lahendusega ning hiljemalt aasta pärast on teema taas päevakorral.
Kes maksab, see otsustab
Teisiti ei saagi see olla, sest ministeeriumide käsitlus maksumaksjast ja riigi efektiivsusest ju ei muutu. Ministeeriumid võtavad avaliku teenuse planeerimisel aluseks ilmselge fakti, et enamik maksumaksjaid elab linnades ning seega tuleb teenus nende huve silmas pidades võimalikult efektiivseks muuta.
See tähendab, et kui raha pole süsteemi toimivana hoidmiseks piisavalt, ei tõmmata kokku mitte kõikjalt natuke, vaid vähendatakse avaliku teenuse pakkumist maakondades. Demokraatiaga on seejuures asjad korras, sest vähemus (maainimesed) allub enamusele (linlased)! Aga päris õiglane see siiski pole.
Muidugi on teenuse omahind maal kallim, kuid ministeeriumid ei tohiks vaadata mööda tõsiasjast, et ka maal maksavad inimesed riigimakse. Ühetaoline tulumaks kehtib nii linnas kui külas, kuid külas peavad inimesed kandma lisakulusid, et saada riigi poolt lubatud teenuseid, mida linnas tarbitakse n-ö tasuta. See tähendab, et riigi käsitluses on inimesed “ise süüdi” et nad hajutatult elavad.
Pole teenust, ärgu olgu ka makse
Pole mõeldav, et riik hoiaks igas vallas päästekomandot ja politseijaoskonda, kui selleks pole ei raha ega ka vajadust. Küll peaks riik andma inimestele, kes avalikku teenust raskustega kätte saavad, maksusoodustusi. Miks peab maainimene maksma sama palju tulumaksu kui linlane, kui ta ei saa selle eest vastu samaväärset avalikku teenust nagu linnas elavad inimesed?
Sama kehtib ravikindlustuse ehk osa kohta sotsiaalmaksust. Maksuprotsent on linnas ja maal sama, kuid maal tuleb arsti juures käimiseks teha lisakulutusi transpordile.
Seega, kui siseministeerium soovib päästekomandode hulka maal vähendada, tuleks rahandusministeeriumil pakkuda kohalikele inimestele välja vastavad maksusoodustused. Pole mingit õigust nõuda maainimeselt täies mahus makse ja öelda, et tulekahjusid kustutage edaspidi ise. Olukorras, kus mõne riikliku päästekomando kaotamise järel asub lähim riigi tuletõrje umbes poole tunni tee kaugusel, saab rääkida üksnes avaliku teenuse teoreetilisest olemasolust.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
