Põltsamaa keelpillimängijate suvekooli külalisdirigent sõpruslinnast Kokemäelt, viiuli- ja vioolaõpetaja ning ühtlasi ka väikese orkestri juhendaja Eeva-Maija Santala oli Põltsamaal teist korda, kuid suvelaagris viibis esmakordselt. Kiirel tööajal leidis ta mahti ka Vooremaa küsimustele vastata.
Millised on teie esimesed muljed, töötades eesti lastega?
Keel on küll teine, aga lapsed on ju samad, olgu nad siin või sealpool Soome lahte. Orkestriga on mu töökeeleks aga inglise keel ja kõik laabub hästi.
Mis vanuses lapsi ja millises koolis te Soomes õpetate?
Õpetan Huittise Muusikakoolis, mis on suur kool ja millel on osakonnad, üks neist asub Kokemäel, minu kodulinnas. Kõige nooremad lapsed, keda ma seal õpetan, on 5-6-aastased, kõige vanemad aga 18-19 aastased viiuli- ja vioolamängijad. Selles koolis on ka väike orkester, mida juhatan.
Kuidas sattusite Põltsamaale ja kui palju olete siin töösse rakendatud?
Esinen siin orkestri ees kolme palaga ja mängin kaasa õpetajate ansamblis. Minu tulek sai alguse sellest, et igal aastal augustikuu lõpus korraldan ma Soomes kammermuusika festivali nimega Satasoitto. Eelmisel aastal osales sellel festivalil ka väike grupp Põltsamaalt, nende hulgas ka Põltsamaa Muusikakooli direktor Anne Kaus. Meie kohtumisest tekkiski idee, sündis koostöö ja tuli kutse tulla ka Põltsamaa suvekooli lapsi juhendama.
Palun rääkige lähemalt oma korraldatavast kammermuusikafestivalist.
Olen seda korraldanud juba neljal korral. Tänavu on esimest korda saadud juurde ka Huittise linn, meiega liitub lisaks keelpillimängijatele ka puhkpillimängijaid, meie festivali kontsertide arv on samuti suurenenud. Kolmepäevase festivali jooksul anname kokku 12 kontserti.
Millist muusikat sellel festivalil mängitakse?
Kammermuusikat on väga palju, aga on ka näiteks puhkpillimängijate work-shop. Valdavalt kammermuusika, Põltsamaalt sõidab kohale muusikakooli õpetajate trio, alati on ka kaks muusikut-debütanti esinemas.
Missugune on autorite valik?
Meil on kaks kontserti barokkmuusikast. Kammerkontsertidel, kus igal aastal on mingi teema, on tänavu põhirõhk vene muusikal. Ülejäänud õhtukontserdid ja loomulikult ka lastekontserdid on vabama valikuga.
Meil on traditsioon, et igal aastal on mingi eriline teema, eelmisel aastal oli selleks tangomuusika, samuti Gustav Mahler ja Richard Strauss, üldse saksa muusika. Mullune lõppkontsert oli aga „Tango läbi kammermuusika”.
Kas soomlased armastavad soome muusikat?
Muidugi! Just eelmisel aastal tuli see ilmekalt välja veel ka sellega seoses, et soomlased armastavad ka tangot!
Kes on teie festivali esinejad?
Paarikümne-liikmeline mängijate grupp, kelle koosseisud vahetuvad pidevalt. Meie esinejad on pärit valdavalt Soomest, aga ka Saksamaalt ja Inglismaalt, nii et seltskond on rahvusvaheline. Lisaks keelpillimängijatele on meil ka puhkpillimängijaid umbes 40 inimese ringis. Toimub puhkpillialane work-shop, kuhu on kaasa haaratud ka dirigendid.
Milline teie tavaline tööpäev välja näeb? Siis, kui pole parasjagu silmapiiril ühtegi festivali ja kestab pikk ja pime talv.
Ma õpetan Huittise Muusikakoolis ja see võtab oma aja. Korra nädalas mängin orkestris, olen oma kammermuusikafestivaliga, mille peakorraldaja ja muusikaline juht ma olen, ikkagi nii palju seotud, et tegelen selle ettevalmistusega kogu aasta. Lisaks olen ka projektijuhiks ühele Euroopa Liidu rahastatud projektile, mis on mõeldud puhkpilliorkestritele. Nende projektide vedamine võtab palju aega.
Varem olen ma aga põhiliselt orkestrant olnud, pedagoogitööle olen asunud alles hiljaaegu. Mängisin Turu Linnaorkestris ja ka Göteborgi orkestris.
Kas Soome riik annab kultuurile ja muusikale piisavalt raha?
Kaugel sellest, on märgata, et rahad vähenevad ja sellest ei piisa sugugi. Projektidest saab küll mõningast lisarahastamist, kuid need on lühiajalised lahendused, aasta või kaks.
Kui palju peate oma töös paberit määrima ja bürokraatiaga maadlema?
Kõigepealt panen ma paberimajanduse paika, see annab mulle teatava kindlusetunde, et üritus on rahastatud ja kõik toimib. Aga et ma olen ka ise ürituste muusikaline juht, siis on minu korraldada ka kõik kontserdid ja lisaks mängin ma ka ise kaasa.
Olete siis tõeline renessansiaja inimene, kui mõlemale poole nii aktiivne suudate olla.
Mulle meeldib teha mõlemat tööd, meeldib ka korraldada. Tänapäeval kõik inimesed aina otsivad tööd, tahetakse teha rohkem tööd ja lisatööd. Ma tõesti korraldan muusikafestivale hea meelega ja ka mängin pilli hea meelega.
Kui te ei peaks materiaalsuse peale mõtlema, kui raha vedeleks maas, ka teeksite midagi teistmoodi?
Kui mul oleks raha hirmus palju, usun, ma teeksin ikka sama tööd ka siis, sest mulle see lihtsalt meeldib!
Kui midagi muudaks, siis vast mängiks ise rohkem, sest varem ma mängisin iga päev, nüüd aga ei jää harjutamiseks enam nii palju aega, kui ise tahaks. Mul on kahju, et ma enam ei mängi pilli iga päev, sellest tunnen küll puudust.
Kuidas te muusika juurde jõudsite?
Olen Kokemäel sündinud, õppisin Turu Konservatooriumis ja seejärel Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Töötasin Göteborgis, aga igatsesin Soomet ja tahtsin koju tagasi.
Enne Rootsi minekut mängisin ka juba Turu linnaorkestris. Mu vanemad polnud küll ise muusikud, kuid nad pidasid muusikast lugu. Mina alustasin viiuliõpinguid ja nad toetasid minu püüdlusi.
Kui palju lapsi praegu soovivad muusikat õppida? Kas seda hirmu ei ole, et ühel päeval klassikalise muusika juurde enam ei tuldagi?
Poisse võiks küll rohkem olla viiulite juures, aga nad tahavad ikka trummide taha.
Millised erinevused võiksid olla Eesti, Soome ja Rootsi õpetussüsteemide vahel?
Oskan vaid Soome ja Rootsi süsteeme võrrelda, sest Eestis olen esmakordselt. Rootsis on liiga vähe individuaaltunde, ma ehk ei ole objektiivne, kuid tundub, et Soomes saavad õpilased tugevamat muusikaõpetust.
Mul on hea meel, et tulin Eestisse esialgu üksi, sest saan rahulikult toimuvat jälgida, vaadata millise tasemega saab minna orkestri ette, ja pole sugugi võimatu, et kui mind taas siia kutsutakse, siis ehk juba järgmisel aastal võtan ka mõned soome lapsed endaga kaasa.
JAANIKA KRESSA
