Väga esinduslikel foorumitel on kõlanud seisukohti Eesti keele ja kultuuri säilitamise võimalustest ka ilma rahvusriiki absolutiseerimata, ilma viimast säilitamata. Oht on täiesti olemas. Vabadusetuhinas ummisjalu lähemaid ja kaugemaid heaoluriike ummistavad eestlased on kodumaale jätmas põhiliselt vanu ja väeteid, kel laeva- või lennupileti ostmiseks raha ei jätku. Eesti külad ja maakonnad tühjenevad ja tööjõuline elanikkond kahaneb. Lisaks ähvardab iseseisva rahvusriigi staatust süvenevad föderaliseerumistendentsid Euroopa Liidus.
Eestlus säilib ka hajaasustuses
Viimasel Postimehe arvamusliidrite lõunal väitis aga edukas väliseestlane Gunnar Okk otsesõnu, et ajaloole viidates võib uskuda eestluse säilimisse ka globaalse hajaasustatuse korral. Postimehe lõuna peateema oli nimelt eestlus. Tõsi, eestlased on rännanud aastasadu. Eesti kultuurikiht oli mingil hetkel Peterburis ilmselt paksem kui Tallinnas. Eesti kultuuri- ja vaimueliit on silmaringi laiendanud ja inspiratsiooni ammutanud üle kogu maailma ehk igas sadamas. Tänased “kalevipojad” ja välismaa meestele naiseks kibelejad ammutavad lahe tagant ilmselt siiski mingeid muid väärtusi. Oma seisukohta põhjendas Okk sellega, et eesti kogukond on oma laulukoori või rahvakunstiansambli püsti pannud ka kõige kaugemates paikades.
Hiljuti toimus riigikogu konverentsisaalis järjekorras X konverents “Euroopa ja Eesti tulevik”. Kohal oli kõrgesti austatud ja tunnustatud seltskond alustades president Rüütliga ja lõpetades suur- ja rahvasaadikutega. Teema kahtlemata aktuaalne. Kusjuures järele mõeldes ei teagi enam, kumma pärast peaks rohkem muretsema, kas Euroopa või Eesti tuleviku pärast. Üks on selge – viimane sõltub esimesest. Nõukogude Liidust saime me ennast välja eksportida, aga Euroopast ei õnnestu see ka parema tahtmise juures. Selles kontekstis omandab kadunud Lennart Meri rõõmurõkatus Euroopasse kuulumise kohta muidugi uusi ja huvitavaid värvivarjundeid.
Euroopa seisab teelahkmel
Euroopa seisab pärast 60-aastast integratsiooni kahtlemata teelahkmel. Edasi enam endist viisi ei saa, see on selge. Terase- ja söeliidust jõuti samm-sammult vabaturu ja rahaliiduni. Kui algselt oli integratsiooni põhistiimuliks rahu põlistamine, siis hiljem muutus selleks ellujäämine globaalsetes tõmbetuultes. Aastasadu domineerinud ja impeeriume ülal pidanud kontinent tervikuna ja selle suuremad tegijad hakkasid ühel hetkel aduma, et konkurents Aasiast ja Ameerikast jätab marginaliseeruvale Euroopale vähe sõnaõigust rahvusvahelistes majanduse, poliitika, sõjanduse jms seotud valdkondades.
Vana tõdemus kimpu seotud pajuvitste suuremast vastupidavusest ajendas rohkem liituma. Tänaseks on ka selge, et poolik liitumine ei anna soovitud tulemust ehk rahaliit ilma eelarveliiduta ei toimi. Viimane aga tähendab ka ühtset maksu- ja sotsiaalpoliitikat. Siit siis tänaseks tõusetunud föderaliseerumise ehk riikide liidu asemele liitriigi (föderatsiooni) loomise idee. Föderatsioone on aga mitmesuguseid, millise tee ja kas üldse peaks valima Euroopa?
Föderatsioonid võivad olla mitmerahvuselised
Viimase küsimusega tegeleski konverents “Euroopa ja Eesti tulevik” — põhifookus oli föderatsiooni otstarbekusel ja selle vormidel. Võimalusi on mitmeid. Seda on näidanud erinevate riikide kogemus – Kanada, USA, Saksamaa, Belgia, Malaisia, Austraalia, Brasiilia, Argentiina jne. Föderatsioonid võivad olla mitmerahvuselised ja katta suuri territooriume, nagu India (kus muide on tänu Briti kolonisatsioonile üks riigikeel).
Eestis ollakse mitmetel seisukohtadel. Lennart Meri lõplikku seisukohta föderalismi suhtes me ei saanudki teada, ent kahe elus oleva presidendi seisukohad on diametraalselt erinevad. Võimulolev Ilves on teatavasti veendunud föderalismi ühildatavuses rohkema kaitstusega ja kohaliku otsustamisõigusega föderatsiooni liikmetele. Taustaks ilmselt USA kogemus. Ilves aga ilmselgelt unustab tuhandeaastaste ajalooga rahvusriikide ja Põhja-Ameerika rahvuste sulatuskatla põhimõttelise erinevuse.
Iseseisva riigita eestlus kaob
Riigikogus korraldatud konverentsil oli minu jaoks põhiüllataja president Rüütel, ja seda positiivses mõttes. Rüütel ütles otse ja keerutamata: rahvusriiki on võimalik säilitada vaid iseseisvana. Nii nagu ka keelt ja kultuuri selles riigis. Seejuures hoiatas ta n-ö hiiliva ehk ühinejatele sageli märkamatuks jääva integratsiooni eest, mis koondab tegeliku otsustamisõiguse samm-sammult keskusse.
Mina olen nõus president Rüütliga – eestlus, eesti keel ja kultuur kaovad ilma iseseisva rahvusriigita. Eestlastel puudub selleks vajalik intensiivne (näiteks juutidega võrreldav) keeleline, kultuuriline või usuline identiteet. Otsesõnu öeldes – eestlase identiteet on lahja ja ta on nõus selle pahatihti silmagi pilgutamata ilusate asjade või soojema kliima vastu vahetama.
Vale asja ei saa targaks juhtida
Ent tulgem tagasi Euroopa föderaliseerumise teema juurde. Mina küll ei taha kuuluda samasse riiki musta maffiaraha pesevate küproslastega, permanentset siestat pidavate ja korrumpeerunud kreeklaste või hispaanlastega, mõttetult laristavate prantslastega, “multikulti” sakslastega ega roosas sotsialismiudus ulpivate ning sookvoote rakendavate poliitkorrektsete skandinaavlastega. Muidugi tahan ma ikka ja jälle käia Pariisi, Rooma või Londoni õhku sisse hingamas ja miks mitte ka Küprose päikese käes akusid laadimas.
Selleks aga ei ole vaja ( ja ma ei taha), et me oleksime üks riik. Lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib mõelda ja istuda-astuda nagu eestlane. Ja seda ei saa mulle keegi pahaks panna.
Viimasel ajal tundubki, et kogu dispuut Euroopa Ühendriikide teemal on ammu väljunud reaalsest kontekstist ja elab oma iseseisvat poliittehnoloogilist elu. Keegi ei saa olla vaba kaubanduse ja vaba reisimise vastu. Selleks ei pea aga olema üks riik. Tänaseks on selge – eurotsooni loojad olid lihtsameelsed ja sinisilmsed ning kogu idee vastandub tervele majanduslikule loogikale. Uute vigade tegemine ei paranda vanu. Ükskõik kui targad juhtimismudelid ei aita, kui algidee on vale. Ehk siis vale asja ei saa targaks juhtida.
i
ANDRES ARRAK, vabamees
