Jõgeva valla elanik, kunagine kriminaalpolitsei juhtivametnik ja tänane ettevõtja Rauno Võsaste on kirjutanud ajaloolised uurimused eestlastest väejuhtidest Teises maailmasõjas Harald Riipalust ja Ain Merest ning ilukirjandusliku teose „Hea ment“. Mõned päevad tagasi nägi trükivalgust tema kirjutatud raamat „Eestlased miilitsapataljonis. Sõjaväeosa nr 5460 lugu“.
Raamat jutustab eestlaste teenimisest ühes Nõukogude Liidu väeosas, kannab fakte, meenutusi, ajastuhõngulist karmust. Raamatu saamisloost ning sellega seonduvast rääkis Rauno Võsaste ka Vooremaale.
Mäletan, et olete ühes varemas intervjuus öelnud, et raamatu kirjutamiseks on vaja mõnd huvitavat avastust või muud tähelepanuväärset tõuget?
Eelkõige oli tõukeks see, et erinevalt eelmistest raamatutest on mul seekordsest teemast ehk Tallinna miilitsaväeosast isiklikud mälestused. 1989. aasta 23. novembril võeti mind sundajateenistusse ja teenistuskohaks sai sõjaväeosa nr 5460. Eestlased miilitsaväeosas on ju tükike meie ajalugu, mis võiks ja peaks olema kirjas tulevastele põlvedele.
Mis eesmärgil Tallinnas ja teistes Nõukogude Liidu linnades Nõukogude armee koosseisus miilitsapataljonid loodi?
Miilitsaväeosad loodi 1966. aasta sügisel ja esimesed sõdurite patrullid jõudsid tänavatele jaanuaris 1967. Eelkõige oli põhjuseks kontrolli alt väljunud kuritegelik olukord NSV Liidus ja peale Stalini surma järjest kasvavad massirahutused. Struktuur ja jõud ohjamaks kuritegevust ning rahutusi, näiteks spordivõistlustel, puudus. Tänasel päeval tavalisi märulipolitsei üksusi ega turvafirmasid sel ajal polnud, kuna seni polnud ka vajadust. Armee ja tavamiilits olid võimetud nii jõu kui ka väljaõppe poolest ja sündmuste mahasurumistel olid väga verised tagajärjed. Spetsiaalselt loodud ja koolitatud üksused pidid selle tühimiku täitma. Põhiülesandeks sai miilitsaväeosadel patrullimine suuremates linnades. Tallinnas võis 1990. aastal õhtuti olla tänavatel kuni 500 miilitsasõdurit.
Millises vahekorras on raamatus memuaarid ja ajaloo allikatest pärinev info?
Läbisegi. Raamatus pole ühtegi väljamõeldud lugu ega tekitatud fakti. Küll aga on mälestused ja meenutused esitatud osalejate suu läbi. Näiteks viimase väeosa komandöri vastused minu küsimustele on ses mõttes minu poolt toimetamata.
Kui ta vastas minu küsimusele Hirvepargi sündmuste kohta, et tema isiklikult rääkis läbi ürituse korraldajatega ja temale andis selle korralduse siseminister Tibar, siis sellisena ma selle seiga ka raamatusse panin. Need on polkovniku mälestused. Kuigi minul on täna keeruline ette kujutada, et dagestanlasest miilitsaväeosa komandör rääkis midagi läbi Hirvepargi ürituse korraldajatega, kuid ehk sellisena sobivad need paremini raamatu konteksti.
Keeruline oli teha valikut väga suure materjali hulgast ja mahust. Lõbusad sõdurilood oleksid kindlasti loetavamad, samas tahtsin anda edasi adekvaatse pildi sõduripoiste igapäevaelust. Alati polnud see lõbus ja tänased noored ei kujuta ette, kuidas söödi, mida seljas kanti või kuidas poliittunde peeti.
Küllap teadis Nõukogude armee juhatus, et eestlased pole nõukogude võimu suhtes just kõige sõbralikumalt meelestatud. Ometi koosnes Tallinna miilitsapataljon suuresti eestlastest.
Erinevatel aegadel oli eestlaste osakaal väga erinev. Pataljoni alguses võis see olla isegi pool isikukoosseisust. Mingil ajal näiteks 120 mehest võis olla 50–60 eestlast. Samas oli aastakäike, kus teenima võetud eestlaste arv mahub sõrmedele. Ametlikult oli lubatud kuni 25%, selline pole osakaal kunagi olnud.
Esialgne idee, et tänaval kaheliikmelises patrullis võiks üks olla eestikeelne, ei rakendunud täies mahus kunagi. Oli aegu, kus lihtsalt matemaatiliselt eestlasi ei jätkunud ja teisalt, kui oli vähegi võimalik, sättisid eestlased ennast patrulli koos teise eestlasega.
Samas olid eestlased kõikjal Nõukogude armees pigem tuntud kohusetundlike ja korralike ajateenijatena. Seepärast teatud ürituste puhul oli vaja just selliseid sõdureid demonstreerida, näiteks Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati ajal.
Teatud tutvused ja sidemed olid tihti eelduseks teenima saamisel Tallinna miilitsapataljoni.
Teenistuse iseloom ja eripära eeldasid samuti teatud valiku tegemist ajateenijate kutsumisel.
Mõned ajateenistuses olijad pajatavad hoogsalt oma meenutusi, teised on kinnisemad?
Väga palju sõltub konkreetsest persoonist ehk pigem sellest, kelleks on ta täna saanud. Õnneks oli raamatu kirjutamise ajal materjali kogudes väga üksikuid keeldujaid, kes vastasid umbes sõnadega „et mis juhtus Vegases, peab jääma Vegasesse“. Enamik poisse jagasid nii mälestusi kui ka fotosid heameelega ning kiitsid mõtte panna miilitsapataljoni ja seal teeninud poiste lugu kirja, heaks plaaniks.
Mitmel puhul tähendasin, et ühel ajal teeninud poiste näol pole tegemist lihtsalt tuttavatega, kes koos teenisid, vaid sõpruskonnaga, kel on väga tugev side. See tekkis just tänu teenimisele miilitsaväeosas. Loomulikult ei kannata kõik lood trükimusta või võibolla isegi kannataksid, aga kõike lugusid pole vaja kirja panna. On väga isiklikke, ka traagilisi. Mõned jutud on mõeldud meenutamiseks ainult omade keskel. Austan ja mõistan nii neid, kes oma nime raamatus näha ei soovinud, samuti neid, kelle mälestused oleks eeldanud eraldi raamatusarja välja andmist.
Teenisite ka ise miilitsapataljonis. Kui palju on raamatus Teie enda meenutusi?
On ikka, keeruline oli mitte kallutada raamatut, mis peaks rääkima kogu 25 aastat eksisteerinud miilitsaväeosast, viimase kahe aasta poole kaldu. Viimased kaks aastat olid need, kui mina kohal olin. Kahjuks see ikkagi veidi nii läks. Isiklikku edevust oleks ehk suutnud talitseda, aga just aastatesse 1989–1991 jäid eestlastele olulised sündmused, samuti ka komandeeringud Mägi-Karabahhiase, augustiputš ja muud.
Üks huvitavamaid tegelasi on raamatus komandör polkovnik Abdulkaparov. Kas kohtusite temaga vahetult raamatu kirjutamise eesmärgil?
Ei kohtunud vahetult. Ta elab praegu Mahhatškala lähedal ja suhtlesime telefoni ja e-posti teel. Tema praegusest pensionäri elust me väga palju ei rääkinud, tegemist oli, et miilitsapolgu aegsed jutud ära mahutada. Korra ta mainis, et üks tema poegadest on polkovnik Moskva kriminaaljälituses. Komandörina oli tegemist õiglase ja hea ohvitseriga.
Kuivõrd võib öelda, et miilitsapataljoni meestel läks psühholoogiliselt järjest keerulisemaks siis, kui ühiskond 80ndate lõpul demokratiseerus ja tekkisid mõtted Eesti riigi taassünnist?
1991 olid tänavatel sinimustvalged ja meie väeosa aia taga seisis Eesti politsei auto. Meie aia sees olime mendivormis ja korduvalt oli olukordi, kus meid häire korras täisrelvile tõsteti ja olime valmis väljasõiduks linna.
Ärevaim ja kriitilisim igas mõttes oli kahtlemata augustiputš. Ilmselt oleme veidi tänu võlgu kõigevägevamale, et meid kõige raskematest valikutest päästeti.
Märgite raamatus ka miilitsapataljoni liikmete osalemise heinaküüni süütajate jälitamises Jõgeva rajoonis 1989. aastal.
Komandeeringud olid miilitsasõdurite jaoks oodatud. Sai välja tavalisest rutiinist, nägi teistsuguseid inimesi ja elu komandeeringutes oli alati vabam kui väeosa aia sees. Tööd või õigemini komandeeringute eesmärki täitsid sõdurid täpselt niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Komandeering heinaküünide süütajate tabamiseks Jõgeva ja Tartu rajoonis polnud erand. Sõbrustati kohalike tüdrukutega, hangiti napsipudel ja heinaküünide süütajate tabamine polnud kindlasti hommikust õhtuni miilitsasõdurite meelel ega keelel.
Raamatu lõpu osas on kirjas miilitsapataljonis teeninud Eestimaa mehed. Kui palju oli miilitsapataljonis Jõgevamaa mehi?
Jõgevaga seotud poisse on miilitsapataljonis teeninud üksjagu. Kuna teeniti väga erinevatel aegadel, siis nii mõnedki kohtumised tulevad üllatusena. Päris väeosa loomise alguses teenisid Vello Müürsepp, Arne Õun ja Toivo Väliste. Raamatu tegemise ajal sain teada, et miilitsapataljonis on teeninud Jõgeval üsna tuntud mehed nagu Maido Mägi, Ants Prii ja Madis Mölder.
Hilisemast ajast veel Andres Paju, Eiko Puusta, Seido Kalamees, Mait Kirjutaja ja veel mitmed.
JAAN LUKAS
