Viimastel nädalatel on hellitanud meie kõrvu kaks head uudist: meie elanike ostujõud läheneb jõudsalt ELi keskmisele ja meie maksukoormus on ELi madalaim.
Selleks, et uurimistulemused oleksid kõikidele huvitatutele üheselt arusaadavad, tuleks analüüsida kasutatud algarve ning võrdlusbaase. Ilma nendesse süüvimata jõutakse ebaõigete järeldusteni. Kahe viimase uudise puhul paistab just selline viga tehtud olevat.
SKT (sisemajanduse kogutoodang) on näitaja, millega ühiskonnad demonstreerivad oma edukust, selle suuruses otsitakse ühiskonnaliikmete jõukuse ja riigi võimekuse tunnusjooni. Liigne kontsentreeritus kvantitatiivsusele jätab paraku varju kvaliteedi.
Seda, et SKT kasv ei tähenda ilmtingimata isikliku netotulu kasvu, teadvustavad paljud. Isegi palga ja pensioni kasv ei ole tagatiseks inimeste reaaltulu kasvule. Öeldut on kogenud kindlasti eripensioniga mitteõnnistatud pensionärid ja alla keskmist töötasu teenivad palgatöötajad. Elame keskkonnas, kus hindade kasv ületab paljude tulude kasvu.
Uskumatu uudis
Eurostati uurimistulemuste järgi jõudis Eesti elanike ostujõud 72 protsendi tasemele Euroopa Liidu (kohalikku hinnataset arvestades) keskmisest näitajast. Uudis on küll positiivne, kuid uskumatu. Kõrvutades majandusühenduse riikides müüdavate esmatarbekaupade hindu pensionimäärade (sh pensionikindlustus) ja palgasaajate töötasudega, peaks meie inimeste ostuvõime olema endiselt oluliselt (kordades) vanaeurooplaste ostuvõimest madalam.
Võrreldamatute näitajate võrdlemine viib paratamatult valede järeldusteni. Riikide kogutoodangud (SKT, RKT) on kvalitatiivselt võrreldamatud, võrreldamatud on isegi kaupade müügihinnad.
Müügihindade võrreldamatuse tingivad eelkõige erinevused hinnastrateegiates, mille määrab piirkondlik tarbimiskultuuri eripära. Kuna allahindlustega tehtud korrektsioonid ei kajastu statistilistes hinnatasemetes, siis moonutab nendele tuginemine ostuvõimeindeksit.
Kui tuletatud ostuvõimel on emotsionaalne väärtus, siis SKT-l on ka praktiline rakendus – seda kasutatakse tulemuslikkuse hindamisel.
Kogutoodang on indikaator, mis mõjutab riigieelarveid, ajendab tegema seadusemuudatusi. Tegemist on makromajandusliku tulemiga, millele tuginetakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.
Liigne kontsentreeritus kogutoodangu kvantiteedile jätab unarusse selle kvaliteedi. Ebameeldivad üllatused on vältimatud. Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu.
Maksukoormus 31 protsenti SKTst
Eurostat ja Euroopa Komisjon avaldasid hiljuti kogumiku maksustamise trendide kohta Euroopa Liidus. Selle andmetel oli kaalutud keskmine maksukoormus ELi liikmesriikides 2006. aastal 39,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Samal perioodil ulatus Eestis maksukoormus 31 protsendini SKTst. Selline uudis tekitab paratamatult valitsejatel kiusatust tõsta maksukoormust, eriti tingimustes, kus loodetud tulubaas ei kasva enam soovitud kiirusel. Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolsed protsendid aga paraku ei kajasta maksustamist. Maksude jagamine kogutoodanguga annab mingi umbmäärase tuletise, mis moonutab elanikkonna tegelikku maksukoormust. Pealegi on see näitaja võrreldamatu riigiti, sest selles ei arvestata kvalitatiivseid erinevusi – üksikute sektorite osatähtsusi.
Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline – mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT? Maksukoormust hinnata sellise lisaväärtusega on ju jabur.
Eksitavad võrdlused
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei pruugi kompenseerida töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.
Maksukoormuse hindamine SKT võrdlusbaasil on eksitav peale mainitu veel ka sellepärast, et mõlemad algarvud sisaldavad mõningas osas samu väärtusi (maksutulu). Mida kõrgemad on tootemaksud, seda kopsakamaks kujuneb SKT. Statistikaameti andmetel moodustasid näiteks neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005-2007 vastavalt 11,9, 12,2 ja 12,6 protsenti, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni.
Nende tõstmise mõju kajastub maksukoormuse indeksis aga moonutatult.
Eelarve arutelusid jälgides jääb mulje, et paljud poliitikud ei mõista senini SKT sisu, selles nähakse ainult kvantitatiivsust. Öeldut kinnitab valitsuse (2009.-2012. aastaks) 457,8 miljardi krooni suuruse eelarve strateegia, mille mahu avalikustamine pani paljusid ahhetama. Majanduskasv ei saa ju jätkuda hindade tõusu arvel. Selle restruktureerimine on aga aeganõudev, eeldab suuri lisainvesteeringuid. Tingimustes, kus ettevõtete tulusus väheneb (11 protsenti 2008. aasta I kv) ja suureneb nende ettevõtete arv, kes ei ole suutelised enam haldama laenukohustusi, on muudatuste läbiviimine raskendatud. Üksnes paari viimase kuuga on kahekordistunud (üle 60 päeva) tähtajaks tasumata laenude maht – märtsi lõpu 900 miljonilt paisus see mai lõpuks 1,9 miljardi kroonini. Äripäeva andmetel kuulub juba iga neljas äriklient selliste võlgnike hulka.
Töötutuks võib jääda 15 000 inimest
Eesti Panga prognoosi järgi väheneb tööhõive 2008. aastal 15 000 inimese võrra. Kui võrdsustada iga tööturult lahkuva töötaja töötasu 2008. aasta I kvartali statistilise keskmise palgaga, siis kaotab riik sellest 1,2 miljardit maksutulu aastas. Lisaks tööjõumaksudele jääb saamata 200-300 miljonit käibemaksu.
Vaatamata sellele, et SKT võrdlusbaasil on Eesti maksukoormus endiselt ELis üks madalamaid, on see tegelikult väga kõrge. Kõrget maksukoormust kinnitavad arengutendentsid erasektoris ja suurearvuline väikese ostuvõimega inimeste osakaal elanike hulgas.
Valitsejate seisukoht eestlaste madalast maksukoormusest on müüt, see on kaugel tegelikkusest. Riigitulude ja SKT kasvule vaatamata on paljude inimeste ostuvõime jäänud madalaks.
On tõestatud, et paika peab väide: kui ühte seisukohta järjepidevalt korrata, siis pidavat sellest tõde saama. Nii ongi tekkinud “tõde” Eesti madalast maksukoormusest. Küll tekib peagi ka usk tegelikust kõrgemasse ostuvõimesse.
EUGEN VEGES
