Maailmakirjanduse klassiku Ernest Hemingway sõnul leidub igas maailma sadamas vähemalt üks eestlane. Eks neid ole mujalgi kui sadamates. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi töötajad võtsid hiljuti nõuks uurida, kuidas eestlased ühel konkreetsel maal — Saksamaal — oma eluga hakkama saavad.

Kes Eesti Vabariigi tänavuse juubeliaasta kalendrisse vaatab, see näeb, et august on selles nimetatud eksiili, vastupanu ja iseseisvuse taastamise kuuks. Augustis saigi Palamuse muuseumis valmis videofilm “Eestlased väljaspool Eestit”, milles oma elust Saksamaal kõnelevad Triinu Boutahir (Kull), Merike Steinert (Saul) ja Ülo Kompa. Esimene neist on pärit Palamuse lähedalt Vaidaverest ja elab 2004. aastast Karlsruhes, teine on pärit Palamuselt ja elab 1992. aastast Münchenis ning kolmas, ainus mitte-palamuslane selles filmis, astus 1944. aastal noore poisina Saksa lennuväe abiteenistusse ning viidi Saksamaale koos oma väeosaga. Ka tema elab praegu Münchenis.

“Tahtsime kindlasti, et lisaks viimasel ajal Saksamaale läinutele oleks esindatud ka sõja ajal sinna sattunu. Et me sellise taustaga Palamuselt pärit inimest ei leidnud, võtsime appi Ülo Kompa,” ütles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann.

Kolm erineva saatusega inimest vastavad filmis ühtedele ja samadele küsimustele: miks nad lahkusid Eestist, kuidas sattusid Saksamaale, millised olid nende esimesed muljed Saksamaast, milline on nende meelest sakslaste suhtumine eestlastesse, mida nad on teinud sellepärast, et nad on eestlased või mis on jäänud neil samal põhjusel tegemata ning millised on nende suhted teiste eestlastega. Ehkki kolme küsitletavat ei saa kuidagi esinduslikuks valimiks pidada, on filmi näol siiski tegemist millegi sotsioloogilise uurimuse laadsega.

Teksad ja kokakoola

Kolmest loost kujuneb tahes-tahtmata värvikaimaks Ülo Kompa oma. Sellesse tulevad sisse sõjajärgse segadusteaja ja mehe isikliku elu dramaatika: naise surma järel tuli tal üksi kasvatada nelja last.

Nagu paljudel teistel Balti maadest põgenenutel polnud ka Ülo Kompal kaua aega sidet Eestisse jäänud omastega. Oma aadressi julges ta emale saata alles 1961. aastal, kui sai teada, et too teda Punase Risti kaudu taga otsib. Kui ema 1966. aastal esimest korda Saksamaale külla tuli, oli üle kahe aastakümne teineteist mitte näinud emal ja pojal tegu, et üksteist Augsburgi raudteejaamas ära tunda. Lõpuks otsustas Ülo, et kõnetab rongilt maha astunud vanematest naistest seda, kes kõige tagasihoidlikumalt riides. See oligi tema ema. Kodu poole teele asudes ajas 69-aastane vanaproua tollist läbipääsemiseks ülestikku jalga kolm paari noorematele sugulastele kingituseks mõeldud teksapükse ja vedas kaasa ka pudeli kokakoolat, millest kodu-Eestis siis veel undki polnud nähtud.

Kui Ülo Kompa meelest suhtutakse eestlastesse ja teistesse baltlastesse Saksamaal hästi (Kompa meelest aitab sellele kaasa paljude saksa perekondade balti-taust), siis Merike Steinert leiab, et neid, kes Eestist ja eestlastest üldse midagi teavad ning kes vastavalt sellele ka kuidagi suhtuda oskavad, on Saksamaal praegugi üsna vähe. Tema esimestel Saksamaa-aastatel tõlgendatud tema repliiki, et ta on aus Estland ehk Eestist, aga üldjuhul nii, et ta tuleb Islandilt.

Vististi kõige roosilisemalt näeb eestlaste staatust välismaal Triinu Boutahir.

“Eestlane on väga paindlik, ta integreerub kergesti ning tal pole mentaalset blokaadi, mis takistaks võõrast keelt ja kultuuri omaks võtmast,” ütleb Triinu ning kiidab lisaks sellele veel Eesti muusikatraditsioone ja muusikakoolide süsteemi: need andsid talle aluspõhja, mis julgustas end Karlsruhesse pianistina täiendama minna.

Lumi ja kukeseened

Kui videonäitust “Eestlased väljaspool Eestit” (see kujutaski endast eelpool kirjeldatud videofilmi vaatamise võimalust) Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis avati, polnud kohal mitte kedagi filmi tarvis intervjueerituist. See-eest sai kuulata 1994. aastast Palamusel tegutseva sakslasest ettevõtja Christoph Hamkensi mõtisklusi tema suhetest Eesti ja eestlastega. Õieti tasunuks linti võtta ja tuleviku tarvis talletada seegi jutt, milles vaheldusid tõsisemad ja lõbusamad noodid.

Esmakordselt Eestisse saabumise ajast mäletab Hamkens, kuidas kasutatud autodest tulvil laev kaks ja pool päeva merel loksus ning kuidas hinnad laevarestoranis ainsa päeva jooksul hämmastavaid metamorfoose teha võisid. Neljateistkümne aasta tagusest elust Eestis mäletab Hamkens aga näiteks seda, et kui telekast tuli Mehhiko seebiseriaali “Metsik roos” järjekordne osa, siis suri kogu elu välja. Isegi kunstlikku seemendajat polnud sel hetkel mõtet lehma juurde kutsumisega tülitada.

“Arvatavasti lähen ma paari aasta pärast Saksamaale tagasi. Aga on asju, ilma milleta ma nüüd, pärast pikka Eestis viibimist enam elada ei saa. Need on lumine ja külm talv, suvised varaste hommikutundideni kestvad vabaõhuüritused ja looduslikud metsad, kus ise kukeseeni korjata võib. Kui ma Saksamaal metsa lähen, siis ma leian sealt eest teise sakslase, mitte kukeseened,” ütles Hamkens.

Kuigi videonäituse “Eestlased väljaspool Eestit” eksponeerimisaeg on juba läbi, on film iseeneset muuseumis alles ning kui muuseumirahvast paluda, küllap seda siis ka näidatakse. Iseasi, et 5. detsembrini on ärklisaalis väljas näitus “Kool — Eesti kultuuri ja teaduse häll” ning DVD-mängija pidevalt hõivatud selle juurde käivate kroonikakaadrite näitamisega.

Projekti “Eestlased väljaspool Eestit” toetamise eest on muuseum tänulik kultuuriministeeriumile, Eesti Kultuurkapitalile ja Palamuse vallavalitsusele. Projekti raames muuseumile soetatud videokaamera võimaldab kindlasti edaspidigi kasulikku ja atraktiivset materjali üles võtta.

RIINA MÄGI