Kui sõidame kindla eesmärgiga kusagile Eestimaa nurka midagi vaatama, siis oleme selle eest nõus ka maksma. Kui kohtame oma teel teisigi vaatamisväärsusi, eeldame, et need on meie jaoks pigem tasuta. Enamasti jääb tasuline koht külastamata.
Põhjusi on palju, enamasti piirab kulutamist pere pingeline eelarve. Kui ikka raha pole, siis lihtsalt pole. Palju on aga ka n-ö mõtlemises kinni. Tasuta kohad ja atraktsioonid ei pruugi praegusel ajal enam tasuta olla. Enamasti on need erakätes ja inimeste töö ja vaevaga korda tehtud.
Sellepärast ongi nii, et lõuna- ja põhjanaabrid annavad siin meelsamini raha välja, idanaabritest rääkimata.
Eks me oleme ise ka selles pisut süüdi, et veel nüüdki, pea 20 aastat pärast taasiseseisvumist, vaadatakse eestlastest külastajatele kui tüütutele putukatele. Välismaalane, kes kohe rahakotirauad lahti teeb, saab hoopis parema kohtlemise osaliseks. Ometi võiks selline olukord juba ammu minevik olla.
17. mai 2011
