Läinud nädalavahetusel toimus Helsingis juba 35. korda populaarne Mardilaat ehk Martin Markkinat, kus seekordseteks peakülalisteks olid soomlastele vähetuntud Peipsimaa ja Vooremaa, mis said nüüd esile astuda ja näidata selle piirkonna omapära.
Olen tänulik, et Tuglase seltsi kultuurisekretär Tapio Mäkeläinen, Mardilaada mootor ja 12 Eesti teemalise turismiraamatu autor, pakkus juba aasta tagasi Eesti-poolsetele korraldajatele, et võiksin selle Mardilaada pidustused avada ja oma kodukanti tutvustada, sest hindas seda, et olen Soomes raamatu-, ajaloo- ja kultuurisõpradele tuntud ning ühiskonnas kaasarääkija. Iga aasta augustis leiavad ka Soome raamatusõbrad ja kirjanikud tee Võtikvere raamatukülla, et kultuuritalgute korras meie ühises kultuurielus kaasa lüüa. Mäkeläinen tuleb järgmisel suvel Võtikverre oma raamatuid tutvustama.
Mardilaada projekti hakati ette valmistama juba aastal 2016, kui Jõgeva maakond oli üks tervik ja haldusreform polnud veel hajutanud harjumispäraseid institutsioone, väsitanud ega inimesi omavahel tülli ajanud.
Kuidas rääkida oma lugu?
Endine Jõgeva maavanem, praegune Jõgeva abivallavanem Viktor Svjatõšev, kes on hästi kursis haldusreformiga kaasnenud muutustega, oli üks, kes Eesti-poolset tegevust koordineeris. Kahjuks just eelpool mainitud segaduste tõttu ei tulnud kõik vajalikud materjalid mulle õigeaegselt kätte ja kogu Jõgevamaa kohta ma neid ei saanudki, sest kõik piirkonnad ei löönud kaasa. Probleemidele vaatamata kujunes Mardilaat siinsele piirkonnale töövõiduks. Tapio Mäkeläinen ütles, et kuna piirkond on soomlastele peaaegu tundmatu maa, tuldi rahva ette välja hea kultuuriprogrammiga ja käsitööettevõtjad said oma toodangut tutvustada. Tapio ja Viktor kinnitavad, et paljudki ettevõtjad tahavad järgmisel aastal tagasi tulla oma kaupa müüma.
Armastusest oma kodukoha vastu oli mu põhiline küsimus, kuidas selle austava ülesande puhul rääkida lugu nii, et veel vähe avastatud piirkond tunduks soomlasele huvitav ja et Soome kultuurihuvilisest turist leiaks tee siiakanti. Kuidas rääkida Peipsimaa ja Vooremaa lugu? Olin varem aidanud Rootsis Eesti saatkonnas diplomaadist sõbral Jõgevamaad tutvustavat ettekannet koostada, mis kuuldavasti Rootsis hästi vastu võeti. Kuu aega varem korraldasin väiksele seltskonnale soomlastest kirjandussõpradele, kes olid mu raamatu „Tõrjutud mälestused” kaudu hakanud huvi tundma just selle piirkonna vastu. Näitasin neile Avinurme käsitöömeistrite loomingut, kirikutelinna Mustveed, tutvustasin vene vanausuliste elu kuni Varnjani välja ja sealt edasi läksime Alatskivi lossi õhtusöögile ning õdusasse Kadrina mõisasse ööbima.
Reisi Palamusele, Jõgevale ja Põltsamaale plaanisime järgmisse aastasse, millest mul on suurepärased kogemused aastate tagant. On tore rääkida soomlastele lugu tuntud kirjanikust Mati Undist, kellega mul on ühised esivanemad. Mu ema hoidis ja õpetas teda kuni neljanda eluaastani, enne suurt küüditamist. Olen rääkinud ka kodu-uurijast Johannes Pajust kui Palamuse patrioodist.
Soomlastele oli uudis ka see, et Palamuselt oli pärit filmimees Theodor Luts, kes oli režissööriks Eesti-Soome ühisele filmiile „Päikese lapsed” (1932). Laulud sellest filmist on teada-tuntud tänagi. Filmimehest endast sai 1936. aastal ka Soome Filmi peaoperaator.
Nüüd, Vabadussõja 100. aastapäeval on hea meenutada, et Soome delegatsioon sõitis mööda Peipsi äärt Tartusse, kus pidas 1920. aastal Venemaaga rahuläbirääkimisi Eesti delegatsiooni eesotsas olnud Jaan Poska, kes oli Laiuselt pärit. See reis oli soomlaste esimene käik Peipsi äärde, Euroopa Liidu ja NATO piirile. Vanausuliste kultuur ja selle mõju kogu piirkonnale, Euroopa kultuuriloole, nende armastus Eesti vastu ja solidaarsus sellele riigile oli midagi, mida haritud seltskond võttis vastu kui ainulaadset.
Meie väikebussi pakiruum sai täis Avinurme käsitöömeistrite ilusaid laastukorve ja ökotooteid.
Seepärast tuldi Mardilaadale juba Avinurme puhkpilliorkestrit kuulama ja pettuma ei pidanud keegi. Ja kui spontaanselt liitus nendega veel kirjanik Indrek Koff, läks jämmimiseks lahti. Kohal olid ka käsitöömeistrite väiksed tublid müüjapoisid.
Minek fantaasiareisile
Sellepärast võttis ka Viktor Svjatõšev minuga ühendust ja kordas Tapio aastatagust ettepanekut. Tundsin, et mul läheb kiireks, kuid positiivne kogemus sellest soomlastega, kuhu kuulus ka tünnisaun sügisöises Kadrina mõisas, oli nii inspireeriv, et otsustasin kaasa lüüa.
Nüüd oli mul erakordne võimalus viia Mardilaadale tulnud külastajaid fantaasiareisile sellesse piirkonda.
Just Mardilaada toimumise nädalavahetusel oli Soome meedias kõne all asjaolu, et Soomest tuleb Eestisse turiste varasemast vähem. Ka laadal oli näha rohkem vanemaid inimesi ja sel aastal oli üldse külastajaid veidi vähem.
Vooremaa lugejale on kindlasti huvitav teada, et Soomes tegutseb poolsada eelkõige soomlaste poolt loodud kultuuriseltsi, kus tegeletakse eesti kultuuriga, õpitakse keelt ja korraldatakse reise Eestisse. Need inimesed olid kõik kohal nüüdki ja vahepeal, kui ma laval polnud, tulid inimesed minult lisainformatsiooni küsima.
Miks on siiski Soome jaoks kõige suurema potentsiaaliga Eesti turismimajandus ainult 30 protsenti kogu turismist ja see on kogu suve jooksul kuni septembrini vähenenud? Tapio on võtnud sõna Soome meedias ja ütleb ka Vooremaale, et probleem on selles, et Soomest kaotati ära EASi Eesti turismi arendamise keskus ja Soome-poolsele turismile enam ei panustata. Samal ajal, kui oodatakse suuri turistidehorde Aasiast ja Araabia maadest, kaotatakse kõige suuremat turismipotentsiaali Soomes. Lisaks on Eestis ka hinnad tõusnud Soome tasemele ja soomlased käivad nüüd alkoholi ostmas Lätis.
Seega on Tuglase seltsi poolt korraldatud Mardilaat kõige selle taustal Peipsi kandi ja Vooremaa rahva vaatenurgast kulla hinnaga.
On, mida näidata
Ma jäin mõtlema, kuidas meelitada Peipsi äärde ja Vooremaale ka nooremaid inimesi Soomest. Me unistame ikka Eestist kui ökoriigist, aga Mardilaadal olles nägin, et me olemegi juba ökoriik. Meil on ökotooted, looduslähedus, loodusturism mööda vanausuliste külasid. Paljud soomlastest loovusekoolitajad on leidnud endale rahuliku paiga Eestis, paljud käivad siin mediteerimas, tutvumas loodusretkedel, nautimas Eesti imelist toitu. Olen juba varem märkinud, et Jõgeva taimekasvatusinstituut võiks olla üks kindel turismiobjekt, sest siit tuleb Eesti puhas toit. Loodusturismist ei tohiks jätta välja Luuat, Põltsamaa roosiaeda ja Endla raba. Soomepoiste muuseum on paljudele eestlastelegi tundmatu, samas on need mehed soomlaste hulgas tänapäeval rahvuskangelase rollis. Kalevipoja lood on soomlastele sama huvitavad kui Kalevala lood, need peaks ka soome keeles elavaks muutma. Soomlased on oma lugude jutustamisel keskendunud isiksustele, see muudab piirkonna elavaks ja inimlikuks.
Üks Peipsi piirkonna suur propageerija on Marja Korpimäki, teda peaks kindlasti Peipsi ääre projektidesse kaasama. Alatskivil on kirjanik Tuulia Matilainen, kes on raiunud Eesti lood kahte raamatusse ja on oma isiksusega meelitanud soomlasi nii Võtikverre kui ka Alatskivile. Tema panus on ka kuidagi märkamata. Ta raamatud võiksid aga turismikeskustes müügil olla.
Tapio Mäkeläinen ütles, et teda üllatas kõige rohkem Jõgeva muusikakooli õpilaste ansamblite kõrge professionaalsus ja vene vanausuliste laste ansambel Rusalia, kes andsid sellele piirkonnale oma hääle. Tapiole endale oli oluline, et Jüri Leesmenti ja Alo Mattiiseni laulud leiaksid tee Mardilaadale, ja see õnnestus hästi Jõgeva muusikakooli tütarlasteansambli esituses. Elegantsi oleks lisanud veel ka Põltsamaa ja lugu sellest, kuidas see oli kord Liivimaa kuningriigi pealinn.
IMBI PAJU, kirjanik
