Täna on meie sinimustvalgete küljes leinalindid. Juuniküüditamisest on möödas juba 71 aastat. Neid, keda siis mäletamisealisena kodunt viidi, on iga päevaga järjest vähem, ja neid, kes oli sel ajal täisinimesed, on elus mõned üksikud. Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt toime pandu tagajärjed ja haavad ei parane aga tegelikult iial, sest meelitades, vassides ja hirmutades maailmavaadet ja rindepoolt vahetama sunnitud-ahvatletud tõid tol ajal valu ja muret oma lähedastele ja tekitavad vastakaid tundeid praegustes suguvõsauurijates. Teame sedagi, et eestlasi aitasid külmale maale saatmiseks tabada, nende majakraami laiali tassida rahvusekaaslased, sageli lausa üleaedsed.
Eksisin suuskadel sõidetud radadelt,/ tabasin, Eesti, su varjatud valu./ Valgete, lumiste väljade taga on/ üksikud hüljatud talud.
Need read pärinevad teatavasti Uno Lahe luuletusest “Hüljatud talud”.
See mees ju teadis eriti hästi, miks nende majade aknad kord laudadega kinni lüüa tuli, miks pered sinna enam tagasi pöörduda ei saanud.
Teadis sedagi, et varjatud valu juured olid ja jäävad palju sügavamale metsa kasvanud vundamentidest.
Aga küllap on raske oma varjatud valu kanda ka neil, kes elus oma veendumusi on hüljanud ja valet vandunud ja kes seda vanuigi kahetsevad.
14. juuni 2012
