Erakond Eestimaa Rohelised (EER) tegi Riigikogus ettepaneku 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Maksumaksjale pakutakse järjekindlat „teadmata kütusekuluga“ riigiaparaati. Meil pole täna ettekujutust riigieelarve ressursimahukusest: kui palju mõjutavad kütuste või muude üleilmselt kaubeldavate ressursside hinnad riigieelarve täitumist ja ka kulude poolt.
Augusti lõpul valminud majandusprognoosist ei loe me midagi ülemaailmse finantskriisi kohta. Nagu täna faktipõhiselt teame, on muutused majanduses märkimisväärselt suuremad kui pelk hindade korrektsioon.
Valitsuse esitatud eelarve jaoks rahandusministeeriumi poolt toodetud majandusprognoos on nagu lapik ja elevantidel, vaaladel või kilpkonnadel lesiva Maa mudel. Oludes, kus meil on nii Maast kui planeetidest juba palju selgem arusaam.
Sujuv ülelibisemine hulga eratarbijate jaoks eesoleval talvel võtmeküsimuseks kujunevast energiasäästuks tehtavate kulutuste teemast on kohatu. Tegemist on märkimisväärse investeerimispotentsiaaliga, sest täna küünib eraisikute hoiuste maht 60 miljardi kroonini. Just eratarbimise konvergents on lubavaim allikas meie investeerimismaastikul. Kahju, et seda majandusprognoosis pole märgatud ja selle alusel riigimajandust kavandatud.
Lugedes nii riigieelarve seletuskirja kui ka eelarvet ennast, tekib paratamatult küsimus, milline on siis valitsuse idee 2009. aasta riigieelarveks. Seda ideed pole! Tegemist on tekstiga, millega on leevendatud võimupingeid ja ainsaks nähtavaks ideeks on see, et koalitsioon peab jätkama. Kahjuks ei saa me sellest kavast vastust, MIKS see peaks nii olema.
Riigieelarve ja seonduvad seadused peaksid toetama majanduslikke muutusi ja looma edueeldusi majanduskasvuks. Kui eesmärgiks on kokkuhoid, siis on meie asi täna siin küsida, millised on kokkuhoiu motivatsioonimehhanismid. Neid pole … Ja põhjus on lihtne: eelarve ei ole koostatud viisil, mis võimaldaks olulist tegevust tugitegevusest eristada. On selge, et kokku ei saa hoida riigi otseste funktsioonide ja prioriteetide arvelt, küll aga näiteks kontorite kütmise ja ringisõitmise arvelt. Selleks, et motiveerida inimesi sisuliselt säästma, peaksid need kulud ka eelarves näha olema.
94 miljonit krooni Riigikogu tegevuseelarvest moodustavad parlamendi pensionid ja 2009. aasta valimiste korraldamine. Arusaadavalt ei ole ju tegemist Riigikogu otseste kohustuste või tegevuskuludega. Need on lihtsalt Riigikogu eelarve real, kuigi võiksid olla mujal. Pensionid näiteks sotsiaalministeeriumi eelarves. Ei maksa alahinnata sellise arvudemaagia mõju. Avalikkusele tundub, et Riigikogul on toimetamisi ligi 300 miljoni krooni eest, tegelikult on seda võimekust ju kolmandiku võrra vähem.
Ressursikasutuse tasude ümberhindamine võimaldaks madalal hoida ajakirjandusväljaannete käibemaksumäära. Tegemist on siiski demokraatia ja sõnavabaduse kandjaga, mille lisamaksustamine annab täna selge sõnumi: majandushuvid on enam väärt kui sõnavabadus. Kõige rohkem tabab ju ajakirjanduse käibemaksutõus analüütilisemaid tekste kui meelelahutust pakkuvat meediat. Enamgi — see sunnib kogu meediat pinnapealsemaks, mis rasketel aegadel ei ole kuidagi õigustatud.
Samal moel saaksime alandada näiteks ka käibemaksu mahetoidule, selle käitlemisele ning turustamisele. See oleks lihtne meede, kuidas suurendada ökoloogiliselt puhtama toidu pääsu meie kõigi toidulauale. Majandussurutis tekitab stressi ja see omakorda haavab inimeste immuunsüsteemi. Lihtsaim viis seda kompenseerida on pakkuda tehisainetevabamat toitu. Täna on mahetoodangu osakaal meie toidulaual pea olematu. Soodustingimused suurendaksid mahetoodete müügikäivet ja selle kaudu parandaksid nii tervist kui ka riigitulusid. Napid riigipoolsed toetusvõimalused põllumajandusele võiksid olla sihipäraselt suunatud just mahetootmise-töötlemise intensiivistamiseks.
Ressursikulukat tegevust tuleb maksustada jõulisemalt ja julgemalt. Need on signaalid, millega liigutada majandust oodatud muutuste suunas. Samas peab olema loodud hulgaliselt võimalusi säästliku tegevusviisi toetamiseks. Jätkuvalt on väikeste ning keskmiste ettevõtete kasutusvõimalustest väljapool näiteks needsamad süsihappegaasi kvoodirahad, kuigi on teada, et just see ettevõtlussektor oleks Eestis paindlikum energiasäästlikeks ja kliimasõbralikeks muutusteks.
Kodanikeühenduste tegevuse toetamiseks võiks olla vähendatud erakondade summaarne rahastuse maht ning suunatud see kodanikuühiskonna sihtkapitalile. Kaasamismehhanismide aluseks on piisavalt toetatud kodanikuühiskond. Täna on enim toetatud just erakonnad, mida ei saa pidada õigeks. Seda eriti oludes, kus ühenduste ning kogukondade toetus riigi elule on möödapääsmatu.
MAREK STRANDBERG, Erakonna Eestimaa Rohelised eestkõneleja
