Isamaa on meile püha. Minu jaoks algab Eestimaa loodusest. Me elame ju looduse keskel. “Vändra metsas Pärnumaal,” ütleb vana laul. Ja täna Vändra suurte karumetsade vahelt siia sõites vaatasime autoaknast ikka rohkem loodust kui linna.
“Eesti loodus on suur ja igavene, elus ja eluta, ajalik ja ruumiline,” loeme keskkonnaministeeriumi veebilehelt, mille pealkiri on “Eesti loodus – Euroopa viie rikkama seas”. Ja see ei ole see rikkus, mida üks peaminister meile kord lubas ja mis kuidagi meie juurde jõuda ei taha.
Üks Eesti loodust uurinud Taani teadlane on öelnud, et meie maa on põhjamaade Amazonas. Tal on muidugi õigus. Siitkaudu rändab igal kevadel ja sügisel must miljon lindu. Meie rannikumeres on tohutult palju saari, lahtesid ja nende kaldail rannaniite, ning puisniitude ühel ruutmeetril loetakse kokku hirmus palju taimeliike, koguni 76 erinevat.
Iga turist saab ilma vaevata minna sohu või rabasse, mis meie jaoks nii igapäevased ja loomulikud on. Vahel käsivad vanemad inimesed meil minna Sirtsu sohu, kui oleme neid vihastanud. Me ütleme ka: “Ah, mine metsa oma jutuga”. Aga võõramaalane imetleb sood ja imestab, miks eestlase väljendid sohu või metsa vaid pahategija saadavad.
Eestlased on metsarahvas ning loodus on meil igati geenides. Mina elan Vändras ja loodus on otsapidi toas kahe põldhiire näol, keda tuleb vahel prügikasti põhjast välja päästa.
Aga ma ei usu neid, kes räägivad, et Tallinna laps arvab, et piima valmistab külmkapp ja õunu maksimarketi puuviljalett. Ei, ei! Küll see laps ikka teab, kus elab siil või mis laulu laulab rohutirts.
Olen tihti meie looduse pärast mures: kui kuulen, et rabas on tulekahju või kui suurte palgikoormatega autod läbi Vändra kihutavad ja siis muidugi see prügi, mida alevi servaski metsa alla on veetud. Samas tean, et puit on rikkus ja seda lihtsalt metsa kõdunema jätta pole sugugi mõistlik. Prügi metsa all on aga meie endi süü. Kellele loodus sõbraks, see leiab õige prügikasti ja Eestist alguse saanud Teeme ära! on üsna populaarne nüüd juba 150 maailma riigis.
Esimesed lastelaulud, mida õppisin, olid “Elas metsas mutionu”, “Juba linnukesed väljas laulavad”, “Teele, teele, kurekesd”. Neid ja teisigi õpetatakse meile juba varakult nii lasteaias kui ka koolis.
Loodusel on suur roll meie elus, meedias ning kõikvõimalikes kohtades.
Ja öelge siis veel, et loodus pole eestlastel geenides. Nii algabki kultuur loodusest ja isamaa-armastus on sama, mis austus looduse vastu.
Edrin Hansen osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
EDRIN HANSEN
