Tahan teile rääkida sellest, mida tähendab mulle olla Eesti Vabariigi kodanik ning milliseid omadusi ja väärtusi ma oma kodumaa juures kõige rohkem hindan. Isamaast ei ole lihtne kõnelda, sest oma tunnete kirjeldamine ei ole eestlastele omane ning tihti jääb olulistest asjadest rääkimisel sõnadest puudu. Mina püüan oma mõtteid ja tundeid formuleerida läbi sõna EESTIMAA.
E – eripära. Maailmas on vähe riike, kelle unikaalsed kultuurijuured on sama kindlalt ja sama kaua püsinud oma kodumaa mullas kui Eesti omad. Meie eripäraks on see, et vaatamata kibedale allasurumisele ja võõrvõimude domineerimisele aastasadade vältel, on eestlane kui rahvus suutnud püsima jääda. Teiseks eristab meid teistest rahvastest meie keel. Eesti keel on tähelepanu ja tunnustust saanud tänu oma iseäralikule kõlale. Meie 14 käänet ja suur hulk täpitähti teevad meie emakeelest ühe omapärasema keele maailmas.
E – eurooplased. Gustav Suits on öelnud: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Nüüd, olles selle eesmärgi saavutanud, on eestlaste elujärg muutunud paremaks ning me oleme tõestanud oma võimekust olla Euroopa Liidu täieõiguslik liikmesriik. On oluline, et eestlased on muutunud tänu Euroopa Liidule rahvusvaheliselt aktiivsemaks, võttes osa erinevatest üritustest ning projektidest. Tänu kodanikuaktiivsusele tunnustatakse Eestit kui riiki, mis on jätkusuutlik ning arenguvõimeline.
S – sihikindlus. Eestlased on sihikindlad oma unistuste täitmisel. Seame tihti endale eesmärke, mille poole jõudsalt püüdleme, ning ei jäta jonni enne, kui oleme sihile jõudnud. Paarikümne aastaga on saavutatud palju – on loodud toimiv e-riik (e-valimised, digiallkirjad, digiretseptid), euroalasse sujuvalt üle mindud, uuendatud haridussüsteemi ning Eesti ettevõtluski on edukam kui kunagi varem.
T – traditsioonid. Eesti traditsioonid ulatuvad sajanditetagusesse aega. Meie pärandkultuur on väga värvikirev ning mitmekesine. Eestlased väärtustavad nii rahvakalendri tähtpäevi, suurüritusi kui ka kaunite rahvarõivaste hoidmist, kandmist ning pärandamist. Meie igapäevatoimetused, nagu näiteks vanavanaema unelauludega pisikeste pesamunade magama laulmine või kaku veeretamise salmide saatel lastega mängimine, on seotud põlvest põlve edasi antud traditsioonidega. Me ei pööra sellele suurt tähelepanu, sest see on saanud meie ja meie tegemiste loomulikuks osaks.
I – iseseisvus. Iseseisvus on jõudnud meieni läbi raskete katsumuste ja pingutuste. Tänapäeval tundub see meile nii iseenesest mõistetavana, et me ei mõtle sellele, kuidas kõik alguse sai. Tihtipeale tänapäeva eestlased, kes pole oma ihu ja hingega Eesti eest võidelnud, ei oska iseseisvust piisavalt väärtustada. Kuid sügaval sisimas ma usun ja loodan, et meie, sealhulgas noored, mõistame vabaduse hinda, kuigi me võib-olla ei räägi sellest iga päev. Just iseseisvus on avanud meile uksed laia maailma.
M – maa, mets, meri. Eesti loodus on erakordne, imeline on selle mitmekesisus, viljakus ja jätkusuutlikkus. Meil on palju erakordseid paiku ja loodusobjekte, mis on säilinud oma algsel viisil, nagu näiteks voored, pankrannik, sood, rabad, metsad, jõed, järved, allikad, saared. Me oleme uhked oma rikka maa üle ning jagame meelsasti selle ilu ka teistega. Me hoolitseme oma maa eest ning näitame sellega eeskuju ka teistele rahvastele. Enamik meie toidulaual olevast on pärit loodusest. Ja kui vahel tekib vajadus minna, et pühendada aega iseendale, on see meie looduses võimalik: piisab vaid mõnest sammust üle tee metsa ja võid kindel olla, et sinu rahu ei häiri seal keegi.
A – aktsepteerimine. Eestlastele on iseloomulik terve mõistusega suhtumine poliitilistesse ja ajaloolistesse sündmustesse: olnut ju muuta ei saa. Me suudame jagada oma territooriumi ligi 350 000 inimesega, kelle rahvuskaaslased meie riigi kunagi okupeerisid. Me käitume väärikalt ka nendega, kes seda alati ära pole teeninud. Ma arvan, et see eestlaste rahumeelne käitumisviis on midagi, mille üle me peaksime uhked olema. Ja me olemegi, kuigi me seda välja ei näita. Aga see teebki eestlasest eestlase ja nii ongi kõige parem.
A – armastus. Armastus oma kodumaa vastu on midagi sellist, mida on raske sõnadesse panna. See on see tunne, kui iga nelja aasta järel tuleb suur osa Eestist kokku ja rinnas tuksub süda tavapärasemalt kiiremini. Või kui võõrsil olles leiad end välismaalastele õnneliku säraga silmis oma kodust rääkimas. See on see rahvuslik ühtehoidmise tunne, mis tekib sündides ning jääb meiega surmani.
Lennart Meri on öelnud: “Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.”
Kutsun üles kõiki märkama Eestimaa rikkust ja väärtustama seda, mis on meie ümber ja meie sees. Ka pisiasjad on olulised, sest väikesed rõõmud soojendavad hinge tunnist tundi ja päevast päeva. Meil on, mida hoida, mida kaitsta ja mida anda edasi oma tulevastele lastele ning lastelastele.
Tormas 11. aprillil Jakobsoni kõnevõistlusel peetud kõne
i
KRISTEN KIIS, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi õpilane
