Igal aastal on 1. septembril eriline tunne. Olgugi, et enda kooliaeg jääb järjest kaugemale, on õhus ikka midagi erilist. Kooliaeg väärib meenutamist aastakümneid hiljem.
Tänavune kooliaasta algus on mitmes mõttes eriline. Pikalt räägiti üleminekust eestikeelsele haridusele. Vaieldi ja avaldati vastuseisu. Nüüd on see reaalsus.
Kui elad rahvusriigis, on oluline osa saada sealsest keelest ja kultuurist, olla osa haridusruumist. Meie naabrid, lätlased, on olnud meist olnud julgemad ja käitunud otsustavamalt. Lätiski oli emakeelsele haridusele üleminek vaevaline. Ähvardasid sealgi impeeriumimeelsed kõiksugu edasikaebamiste ja streikidega, aga ei aidanud. Asuti läti keeles õppima ja saadi aru, et jonnimine on asjatu.
Eestikeelsele haridusele üleminek on tänavu eriline. 31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased Vene sõdurid. Kolm aastakümmet hiljem alustasime koolides ainult eestikeelse õppega. Paljud vene perekonnad said ammu aru, et lapsele on hea eestikeelne haridus oluline. Meil on piisavalt teistkeelseid noori, kes räägivad mõnigi kord eesti keelt paremini kui meie ise. Lugupidamine nende vastu.
Keelt omandatakse noores eas paremini. Kui laps juba esimeses klassis hakkab kaaslastega eesti keeles suhtlema, siis tuleb keel mänguliselt. Õpetajatele jääb vaid suunav ülesanne. Kui ükskord kool läbi saab, ongi keel suus. Keegi ei keela oma kultuuri ja juurte tunnetamist. Enne Teist maailmasõda oli meil kultuuriautonoomia ja Tallinnas ning Tartus asusid vene gümnaasiumid. Jäävad need nüüdki, oma juuri peab tunnetama iga rahvas. Kahju, et see kõik võttis aega kolm aastakümmet.
3.09.2024
blog comments powered by Disqus