Eesti-Vene suhted on aastate jooksul olnud kui palav puder, mille ümber on peetud palju jutuajamisi ja hellitatud lootusi, kuid kus on puudu olnud tegudest. Eriti sellistest tegudest, mis ei ole tingimuslikud ega lähtu Venemaa ekspansioonihõngulisest survetaktikast.
Eesti on omalt poolt korduvalt väljendanud valmisolekut näiteks nii majanduskoostöö tihendamiseks vajalike lepingute allakirjutamiseks kui ka reaalsete probleemide, nagu piiriületusjärjekorrad ning infrastruktuur, lahendamiseks. Siiani on Venemaa juhtkond suhtunud sellesse suurema huvita.
Venemaa Kontrollikoja esimehe Sergei Stepašini ja raudteejuhi Vladimir Jakunini äsjane külaskäik Eestisse on kindlasti märgiks sellest, et Moskva on muutmas oma sõjakat retoorikat. Mõlemad mehed omavad mõjujõudu naaberriigi tänases otsustusahelas, mistõttu võiksid hea tahte olemasolul ka mingid küsimused paigast nihkuda.
Seetõttu on esimeseks lakmuseks suhete tulevikust konkreetsed ettepanekud või teod, mis nendele visiitidele võiksid järgneda. Kui maad võtab vaikus ning pelgalt märtsikuiste valimiste ootus, siis on selge, et midagi põhimõttelist muutumas ei ole.
Nii Stepašin kui Jakunin on endised eriteenistuste kõrged ohvitserid, mistõttu peaksid nad väga hästi tajuma, et tuimalt prõmmides või vaid ühele poliitilisele jõule panustades pole võimalik kahepoolseid suhteid pikaajaliselt edendada.
Teisest küljest jällegi, kui keegi Eestis arvab, et ühepoolsete järeleandmistega (Ukraina!) on võimalik edu saavutada, siis sellised poliitikud lähtuvad küll oma isiklikest, mitte aga riiklikest huvidest. Mis veelgi olulisem, selline lähenemine ei teeni ka mitte Eesti-Vene suhete parandamise huve, vaid vastupidi.
Mõned meie ettevõtjad on hurjutanud, et Eesti pole osanud suhetes Venemaaga olla nii pragmaatiline kui põhjanaaber Soome. Esiteks on see õõnes jutt, sest Eesti-Vene kaubavahetus meie välismajanduse bilansis (eksport-import kokku umbes viiendik) on umbes sama osatähtsusega kui Soome-Vene kaubavahetus põhjanaabrite välismajanduses (neil 24 protsenti). Venemaa osatähtsust meie bilansis on võimalik kindlasti veidi tõsta, kuid mitte hüppeliselt.
Teiseks olen oma blogis varem rõhutanud, et suhete taustsüsteemid on meil võrreldes soomlastega pehmelt öeldes pisut erinevad. Ajalugu pole just kõige parem suhetesiluja, kuid samas ei saa me ei üle ega ümber mõningatest põhimõttelistest küsimustest. Kui Moskva jätkab Eesti õigusliku järjepidevuse ignoreerimist, siis on vundament usalduse laiendamiseks ning suhete edendamiseks mõistagi habras.
Vaata ka: http://markomihkelson.blogspot.com
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>iii
MARKO MIHKELSON, Riigikogu liige, IRL
