Maikuu alguses tähistab Euroopa, sealhulgas Eesti, Euroopa päeva. Viimased aastad on EL-ile olnud ühed tema ajaloo keerulisemad. Korraga on kerkinud mitu suurt probleemi, millele pole kiireid ja üheseid lahendusi, aga ometi tuleb nendega järjekindlalt ja tervemõistuslikult tegelda, et need edasi paisudes Euroopa koostööd tõsiselt ohustama ei hakkaks.
Kõigepealt julgeolekuga seotud mured. Praeguseks on kujunenud unikaalne olukord, kus kõigis EL liikmesriikides ütleb avalik arvamus, et ka Euroopa Liit peab panustama julgeolekusse ja kaitsesse. Seni on seda nähtud ennekõike NATO ülesandena, kuid muutunud julgeolekupilt on kujundanud olukorra, kus inimesed soovivad ka EL-i panustamist turvalisuse suurendamisse, et kõik võimalikud ressursid, kogemused ja oskused oleksid kaasatud. Põhjused, miks EL riikide kodanikud nii arvavad, on regiooniti ilmselt erinevad, kuid tulemus on sama. Nii peab Kesk- ja Ida-Euroopa, sealhulgas meie kandi rahvas, ennekõike silmas Venemaa agressiivset käitumist, Lääne-Euroopa rahvas terrorismi ning Lõuna-Euroopa nii terrorismi kui Euroopa lõunanaabruse konflikte ja sellest tingitud põgenikesurvet.
Euroopa Kaitseliit
Seetõttu ongi Euroopa Liit lõpuks otsustanud luua Euroopa Kaitseliidu (Defence Union) ehk alustada tegelikku kaitsekoostööd EL liikmesriikide vahel. Järgmise eelarveperspektiivi kava näeb ette julgeolekukulude kolmekordistamist. Loomulikult on oluline igakülgne koostöö NATO-ga ja dubleerimise vältimine, kuid arvesse tuleb võtta ka seda, et kõik EL-i liikmesriigid ei ole NATO liikmed ning ka nende oskused ja võimalused tuleb maksimaalselt kaasata. Meile lähematest riikidest on need näiteks Soome ja Rootsi.
Ka on uuenenud julgeolekupildis valdkondi, mis ei ole enam klassikaliselt sõjalised, vaid on tsiviilvaldkonnaga tihedalt läbi põimunud ning nende riskidega tegelemisel peab EL-il olema selge roll. Need on näiteks hübriidohtudega tegelemine, küberjulgeolek või ka avaliku arvamuse mõjutamine valeuudiste abil sotsiaalmeedias ja klassikalises ajakirjanduseski.
Ka terrorismivastases võitluses on vajalik tihe koostöö ning infovahetus EL riikide vahel. Enamiku viimastel aastatel Euroopa linnades toimunud terrorirünnakutest on korraldanud EL riikide kodanikud, mitte gastrolöörid kuskilt mujalt. Seega tuleb senisest palju tõsisemalt tegelda radikaliseerumise põhjustega ja nende vältimisega Euroopa enda ühiskondades.
Kiiresti kasvav oht on küberrünnakud. Nüüdseks on üheselt selge, et edukas küberrünnak võib maksta ka elusid, kui see on näiteks korraldatud tuumaelektrijaama, lennujuhtimiskeskuse või haiglasüsteemide vastu. Selge on, et kõigis tulevikukonfliktides on oma osa küberrünnetel ning selleks peab Euroopa olema oluliselt paremini valmis. Olen Euroopa Parlamendis EL-i küberkaitse raportöör ning mu selleteemaline raport on parlamendis hääletusel juunis.
Teine oluline ja ka emotsionaalne valdkond, mis Euroopat mõjutab, on põgenikekriis. Arvestades seda, kui palju on sõdu ja muid konflikte nii Euroopa lõuna- kui idanaabruses, on selge, et põgenikesurve Euroopale jätkub. Nüüd on küsimus, millised on Euroopa võimalused seda survet leevendada väljaspool Euroopat, andes humanitaar- ja arenguabi riikidele, kes väljaspool Euroopat põgenikke vastu võtavad ning on konfliktiriigi vahetus naabruses. Samuti sõltub palju Euroopa võimekusest osaleda ja mõjutada poliitilisi protsesse, mis peaksid konfliktiriikides rahu taastama.
Omavaheline koostöö
Teine osa teemast on see, kuidas leppida Euroopas sees põgenike vastuvõtus kokku nii, et vähendada survet neile riikidele, kuhu otsene põgenikevoog suundub (Itaalia, Kreeka ja teised Lõuna-Euroopa riigid). Samas tuleb vältida Euroopa-siseseid pingeid, mis on juba tekkinud sellest, et ühtki head ja toimivat lahendust pole seni leitud. Ümberpaigutamise kvoodisüsteem hästi ei tööta, sest osa riike pole nõus põgenikke üldse vastu võtma, ning teiseks on põgenikel Euroopa vaba liikumise tingimustes lõpuks ikkagi võimalik pääseda riiki, kuhu nad tegelikult jõuda tahavad, praegu peamiselt Saksamaale. Seega tuleb Euroopas põgenikeprobleemi lahendamiseks kasutada mitmeid elemente tugevast Euroopa piirivalvest kuni EL rahalise toetuseni põgenikke vastu võtvatele ja integreerivatele kogukondadele. See kõik aga eeldab Euroopa Liidu sisest koostööd ja valmisolekut lahendusi leida.
Samuti on oluliseks teemaks Brexit, sest siiani pole selget ettekujutust, milline on EL ja Suurbritannia suhe pärast seda, kui viimane järgmise aasta märtsi lõpuks ka tegelikult Euroliidust lahkub. Kas ja millisel kujul hakkab riik osalema Euroopa ühisturul, millised on teiste EL riikide kodanike õigused Suurbritannias, ja vastupidi. See selgusetus ja ebamäärasus häirib EL-i tegevust ka muudes valdkondades ning seetõttu on väga vajalik, et EL ja Suurbritannia kokkulepe tuleviku osas peagi sünniks. Samas pole veel lõpuni maha maetud lootus, et Suurbritannia siiski loobub viimasel hetkel liidust lahkumisest. EL eelarve kontekstis tähendab Suurbritannia lahkumine 12 miljardi euro suurust aastast auku.
Olukorra teeb Euroopale keerulisemaks ka ebastabiilne ja ettearvamatu suhete seis pikaajalise kõige olulisema liitlase USA-ga. Pärast Trumpi saamist USA presidendiks on USA loobunud vabakaubanduslepingu kõnelustest EL-iga, taandunud kliima soojenemise vastase võitluse eesliinilt ning nüüd on Euroopat koguni kaubandussõjaga ähvardamas. See kõik ei ole praeguses maailmas mõistlik areng, sest nii Euroopale kui USA-le on põhilised konkurendid maailmas hoopis teistsuguseid väärtusi järgivad Hiina ja Venemaa, aga mitte aga USA ja Euroopa teineteisele. Seega tuleks jätkuvalt pingutada selle nimel, et Euroopa ja USA liitlassuhet hoida ja arendada.
Tõsised väljakutsed
Alati on EL-i riikidele oluline ka majanduse tervis. Viimasel ajal läheb Euroopa majandusel taas päris hästi, kuigi mõnedes riikides kummitab suur tööpuudus ja just noorte tööpuudus, mis tekitab pessimismi ja negatiivseid hoiakuid ka suhtumises Euroopa Liitu. Noorte tööpuudus on väga suur mõnedes Itaalia ja Hispaania piirkondades ja kohati mujalgi. Seetõttu on ka EL uue eelarvekava üks olulisi prioriteete noored ja noortele suunatud võimalused.
Peale eelpool nimetatute on Euroopa ees veelgi tõsiseid muresid, näiteks keeruline suhete seis pikaajalise partneri ja naabri Türgiga, kel on ka oluline roll Süüriast tulevate põgenikega tegelemisel, või suhted Venemaaga, mis on jõudnud ummikseisu, sest Venemaal ei paista olevat vähimatki soovi suhteid läänemaailmaga parandada. Keerulised on ka lood energiajulgeoleku tagamisega, kus sõnad ja teod näiteks Nord Stream 2 osas lahku lähevad ning Euroopa energiasõltuvus Vene gaasist suureneb.
Seoses kliimamuutustega ning temperatuuri tõusuga ja jää sulamisega Arktikas võib ette näha ka võimalike pingete kasvu selles piirkonnas, kus tekib juurdepääs uutele maavararikastele aladele ning laevateedele. Ja Arktikas põrkuvad otseselt Euroopa, Venemaa, USA ja Kanada huvid, aga ka Hiina on selles osas järjest aktiivsem.
Seega tõsiseid muresid ja väljakutseid Euroopal jätkub. Aga samas ei tohi unustada ka seda, et alles on kõik see oluline, mida Euroopa Liit on oma eksistentsi jooksul saavutanud. Ja seda pole vähe. Alates Euroopa ühisturust, inimeste, kaupade ja teenuste vabast liikumisest, ühisest rahast, vaesemate riikide toetamisest ja paljust muust kuni tõsiasjani, et Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel ei sõdi, kuigi ajaloos on nii mõnegi praeguse EL liikmesriigi vahel vastasseise ette tulnud.
Euroopa Liit on maailmas täiesti unikaalne saavutus ning ka need, kes näiteks Eestis millegipärast ikka veel arvavad, et Eestil võiks paremini minna väljaspool seda ühendust, võiksid vaadata, milline on näiteks Moldova olukord. Riik, mis vabanes meiega samal ajal Nõukogude Liidust, on Eestiga enamvähem samas suurusjärgus ning ei ole Euroopa Liidus ega NATO-s. Muidugi ma loodan, et ka Moldoval hakkab lõpuks hästi minema, kuid Eesti puhul ei näe ma ühtki majanduslikku, poliitilist ega julgeoleku alast argumenti, et seada Eesti liikmelisuse põhjendatust Euroopa Liidus kahtluse alla. Eesti on Euroopa Liidu liikmena palju võitnud ning me oleme ka tulevikus huvitatud tugevast Euroopast, mis suudab vastu seista maailma turbulentsidele.
URMAS PAET, Europarlamendi saadik
