Vaatamata osapoolte heasoovlikkusele, on arutelud riigieelarvete üle tulised ja ebaefektiivsed. Põhjused peituvad strateegiate puudumises. Üldpõhimõtetes ja väärtushinnangutes kokkuleppeid omamata on arutelud mõttetud.
Riik on kriisis, seda mõistavad vist kõik. Ühtne arusaam kriisist aga puudub. Ühed kogevad majanduskriisi, teised arvavad, et tegemist on moraalikriisiga, kolmandad näevad rahanduskriisi, neljandad hoopiski mõnda muud kriisi. Kriisiga saab võidelda, kui on teada selle tekkeallikas.
Võitu sepitsetakse informatsiooniga. Murtakse vaenlast, kelle nõrkusi tuntakse. Tagajärgedega võitlemine on kulukas ja väheviljakas. Teadmised ülemaailmse surutise käekäigust on olulised, kuid sellest ei piisa langustrendide murdmiseks.
Kriisi põhjusi tuleb otsida iseendast, mitte globaalsetest muutustest. Tarbimisel ja glamuuril toimiv ühiskond ei saagi olla jätkusuutlik.
Otsused sõltuvad väärtushinnangutest
25-protsendiline riigikulude kasv 2007. aastal oli liig mis liig. Soovide ja võimaluste telg vajus kreeni, ettevõtlus koomasse. Majandussurutisel välisturgudel on arengutes ebaoluline osa.
Eelarvetulude suurus sõltub maksumaksja jõukusest. Riigi üle võimete elamine ja “priiskav“ elustiil halvas lisaväärtuse loomist, lämmatas ettevõtlust, kahandas elanike tulubaasi.
Soovid ja võimalused peavad olema tasakaalus. Selle eiramine oli põhjuseks, miks näiline Eesti edu asendus totaalse läbipõrumisega. Eesti on põruja, paljude näitajate osas luuser.
Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist.
Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi vinduma ja arenguid ootama. Eelistused kajastuvad eelarvetes. Proportsionaalne riigitulu kasvatamine või vähendamine arengutesse muudatusi ei too.
Madal maksukoormus on müüt
Kodanike majanduslik olukord ja riigitulu laekumine on omavahel sõltuvuses. Seega on riigikulude planeerimisel ja muudatuste tegemisel maksustamises väga oluline arvestada selle mõjusid ettevõtluskeskkonnale ja elanike reaaltulule.
Vaatamata ettevõtete ja elanike tulude vähenemisele, näitab esindajatekoda aga maksumäärade tõstmisele ikkagi rohelist tuld. Kuigi tulumaksu on langetatud, on maksukoormust ühiskonnas viimastel aastatel pidevalt ja tuntavalt kasvatatud.
Eesti on koos Sloveeniaga Ida- ja Kesk-Euroopa kallimaid riike. Ettevõtluskeskkond ei ole endine, väliskaubanduse konkurentsivõime langenud, töötute arv kasvanud, maksulaekumised vähenevad.
Riigitulude kasvatamine maksude tõstmise abil on liiva jooksnud. Euroopa suurim maksukoormuse kasv on toonud meile suurima maksulaekumise vähenemise.
Eesti madal maksukoormus on müüt, mis on loodud erinevustest metoodikates ja tõlgendamisest.
Maksude tõstmistest tuleks loobuda, luua võimalus maksukoormuse langetamiseks ja kulutuste ümberstruktureerimiseks.
Riigi toimimise peaeesmärk on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahend, mitte eesmärk.
Kulutuste poolest võib Eestit nimetada haldusriigiks, milles kodanike huve silmas ei peeta. Eesmärk paistab olevat valitsemine, kodanik on selle vahend.
Välismissioonidel osalemine, erakondade rahastamine, riigikogulaste heaolu tagamine ja paljud teised ponnistused paistavad olevat tähtsamad kui kodanike turvalisus.
Haldamine ei pea olema keeruline
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu ühed viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see ainult 12,4 protsenti (2006 a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2 protsenti, Prantsusmaa 31,1 protsenti.
Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil. Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega. Inimeste arv, kellel sissetulek puudub, kasvab. Eurostati hinnangul kasvas mais töötute arv 15,6 protsendini tööealisest elanikkonnast. Praegu on see veelgi kõrgem.
Töötule makstav abiraha on aga sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse 270 päeva.
Toimetulekutoetuste taotlemise protseduur on alandav ja keeruline, makstavad summad tühised. Kui töökoha kaotanute arv on kasvanud kahe aastaga mitmeid kordi, siis toimetulekutoetuse saajate arv ei ole oluliselt muutunud. 2009. aasta I kvartalis suurenes toetuse saajate arv 2007. aasta sama perioodiga võrreldes 4,6 protsenti.
Statistika näitab, et toetused ei jõua abivajajateni.
Pealegi on need häbiväärselt väikesed. I kvartalis moodustasid 10238 pere eraldised 40,8 miljonit krooni. See teeb 1328 krooni pere kohta kuus.
Suur osa ühiskonna liikmetest on poliitikute valede otsuste tõttu raskustes. Riigi kohuseks on neile nüüd abikäsi ulatada.
Riigieelarveliste kulutuste restruktureerimine koos laiapõhjalise haldusreformiga looks eeldused kodanikuühiskonna tekkeks. Innovatsioon valitsemises tervendaks muteerunud väärtushinnanguid, võimaldaks toetada raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeid.
Sõiduvahendi ökonoomsuse tõstmiseks ei piisa, kui muudame paaki valatavat kütusekogust, vaid tarvis on ümber ehitada mootorit. Öeldu kehtib ka riigi toimimise kohta. Maksumäärade tõstmine või eelarvekulude solidaarne kärpimine arenguid ei soosi.
Oleks aeg eemaldada vaatevälja piiravad klapid, jälgida protsesse ühiskonnas laiemalt ja tervikuna.
Senised maksutõstmise ponnistused ei ole tulemuslikud, kärped pole samuti trende murdnud. Oleme üks punaseid laternaid EL riikide nimistus.
Elame riigis, kus on ca 600 000 palgasaajat, ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema, oleme selle ise keerukaks teinud.
iii
EUGEN VEGES
