Järgmisel aastal möödub Eesti riigi loomisest sada aastat, mis saab olema meie isamaa ajaloo olulisim tähtpäev. Me oleme õnnelik rahvas, sest mitte kõigil pole olnud võimalust määrata ise oma riigikorda ning juhtida oma kultuurielu. Eestimaalaste jaoks said soov ja võimalus kokku 1918. aastal, mil me kuulutasime välja oma vaba riigi. Töö selle püha eesmärgi saavutamiseks algas aga märksa varem. Selle kõige tõttu ei saa imeks panna, et me oleme oma riigi juubelipidustustega juba alustanud ning need kestavad veel pea kolm aastat, kuni täitub sajand Tartu rahulepingu sõlmimisest.
Mõne nädala eest alustasime oma sajandi pidustustega, kui meenutasime Peterburis 40 000 eestlase rahumeelset meeleavaldust. Selle manifestatsiooniga nõuti toona meie asualadele suuremaid võimalusi ise enda elukorralduse üle otsustada. Ülevas meeleolus ning sinimustvalgete lehvides marssisid eestlased laulukooride ja orkestritega meie kogukonna vaimseks keskuseks olnud Jaani kiriku eest Tauria palee juurde, et Vene ajutine valitsus meie soove kuuleks ja arvestaks. Toona julgesid ilmselt vähesed päris vabast Eestist unistada, kuid peagi mõistsime ka selle võimalikkust.
Väga huvitav on seejuures mõelda suurte rahvakogunemiste rolli üle meie jaoks oluliste hetkede juures. Toonases Petrogradis toimunud marss oli meile küll esimene massiline poliitilise meelsuse avaldus, kuid pärast seda korda on neid olnud veel. Loomulikult meenuvad laulva revolutsiooni aegsed kogunemised lauluväljakul või ka Balti kett koos oma naabritest saatusekaaslastega. Need on kõik võimsad sümbolid. Oleme külg külje kõrval seistes saanud tunnistust tõelisest eestluse vaimust ning see on meie iseseisvuspüüdlusi tublisti toetanud.
Mõni päev pärast meeleavaldust sündiski otsus meie asualade üheks Eestimaa kubermanguks ühendamiseks. Tänaselt vaateveerult on meil ehk raske hinnata selle ühendamise tähtsust. Ometi sai just selle sammuga eestlaste maast see Eestimaa, nagu me seda tunneme. Seni Peipsi rannalt Tõstamaani kulgenud eraldusjoon kadus ning saime ruumiliselt üheks rahvaks. Tõepoolest võimas oli selle ühendusjoone sümboolne kustutamine sada aastat hiljem ülestõusmispühade aegse rahvamatkaga, millest võttis osa tuhandeid eestimaalasi.
Meie Eesti Vabariigi loomine poleks selle sammuta olnud võimalik, sest meie rahva identiteet ei saanud piirduda vaid keelega. Maarahvast eestlasteks saanuna vajasime ka ruumilist ühtekuuluvustunnet, ühtset tähendusruumi, ühist pärimust, kombeid, vaimulaadi ning lugusid. Eestimaa ja Põhja-Liivimaa ühendamine Eestimaa rahvuskubermanguks lõi need eeldused. Täna ei oska me oma eestluse ruumist enam teisiti mõeldagi.
Minu siiras soov on, et kõige selle pärast kujuneksid need juubelisündmused terve rahva peoks. Iga eestimaalane, iga meie küla, alev, vald ja linn on oodatud Eesti juubelit tähistama. Juubelisünnipäev on hea põhjus ja võimalus teha ära need asjad, mis on oma aega oodanud. Igaühel on võimalik meie riigile sel puhul midagi kinkida ning see ei pea olema ei suur ega kallis. Kingitus võiks tulla südamest ja olla suunatud tegemaks head meie inimestele, kogukonnale ja rahvale.
Ma loodan, et kõik meie tulevased rongkäigud, manifestatsioonid ning ühised suurkogunemised on kantud teadmisest, et oleme eluga oma ajaloost läbi tulnud ning väärime oma vabadust ning meie riik ja rahvas kestab igavesti. Jõudu Eestile!
JÜRI RATAS, Eesti Vabariigi peaminister
