24. veebruaril tähistasime Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Meie riigi praegune iseseisvus on kestnud de facto kauem kui sõjaeelne. Seega on igati õige aeg hinnata Eesti riigi senist arengut ning seada uusi eesmärke. Mäletatavasti kutsus ka Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves oma aastapäevakõnes üles Eestit järgmise viie aasta jooksul korda tegema.
Milline Eesti on “korras” Eesti?
Mida täpsemalt peaksime järgmise viie aastaga saavutama, milliseid sihte seadma? Konkurentsitult kõige olulisema eesmärgi sõnastab meie põhiseadus, mis kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Selle saavutamise esmaseks eelduseks on tänasest suurem sündide arv ning meie inimeste tahe ja võimalus oma tulevikku kodumaaga siduda.
Ligi kahekümne kahe taasiseseisvumisest möödunud aasta jooksul ei ole kahjuks suudetud astuda piisavaid samme Eesti inimeste heaolu tõstmiseks. Eesti Vabariik on hoopis kaotanud kuuendiku oma rahvast ning rahvaarvu langustrend jätkub. Rahvaarvu vähendab üheaegselt negatiivne loomulik iive ja üha suurenev väljaränne, mis ületas eelmisel aastal juba kriitilise 10 000 inimese piiri. Tänane olukord ei ole ilmselgelt jätkusuutlik ning ei vasta ka meie põhiseaduse vaimule.
Loomulikult on oma riigi ülesehitamine ning arenenud Euroopa riikidele järele jõudmine keerulised ja aeganõudvad ülesanded. Samas ei ole ma kindel, kas oleme alati seadnud õigeid eesmärke ning kas oleme igas olukorras langetanud eesti rahvale kõige kasulikumaid otsuseid. Meeldib see meile või mitte, aga üha negatiivsema iibe tingimustes ei ole võimalik Eesti senise arenguga rahule jääda. Tekkinud olukorra eest vastutavad nii kõik taasiseseisvunud Eestis võimul olnud erakonnad ja poliitikud kui ka ühiskond tervikuna. Süüdlaste otsimise asemel peame täna keskenduma tulevikule.
Ei saa jagada rahvast “mustadeks” ja “valgeteks” jõududeks
Rahvastikukriisi lahendamiseks tuleb kaasata kõiki erakondi, kodanikuorganisatsioone ja üksikisikuid, kes oma panuse anda soovivad. Me oleme liiga väike riik, et jagada oma rahvast n-ö mustadeks ja valgeteks ning vastanduda soo, vanuse, emakeele või maailmavaate alusel. Lühiajalise kasu (näiteks parema valimistulemuse) nimel Eestis elavate inimeste sildistamine ning poliitiliste konkurentide mahategemine on ainult süvendanud lõhet erinevate kogukondade ning rahva ja riigi vahel. Sõnadetagi on selge, et omakasupüüdlikud, lühinägelikud ja hoolimatud valimiskampaaniad on endast lugu pidavale demokraatlikule riigile lubamatud ning peavad lõppema.
Poliitiline kultuur on väga oluline, aga vähemalt sama oluline on poliitika sisu. Lapsevanemaid ja seeläbi ka lapsi sünnist saati ebavõrdselt kohtlev vanemapalga süsteem ning väikesed peretoetused ei ole piisavad, et tagada Eesti rahva püsimiseks vajalik sündide arv, väljarände pidurdamisest rääkimata. Eesti vajab terviklikke lahendusi ehk nii läbimõeldud palga- ja maksupoliitikat, laste- ja peretoetuste süsteemi kui ka koolide ning lasteaedade suuremat rahastamist.
Riigil tuleb leida täiendavaid vahendeid näiteks tasuta koolitoidu ja lasteaiakohtade tagamiseks, peretoetuste arvestatavaks tõstmiseks, haridus- ja kultuuritöötajate, päästjate, politseinike, meditsiinitöötajate jt palgatõusuks ning pensionide ja tulumaksuvaba miinimumi suurendamiseks. Põhjalikku reformi vajab ka omavalitsuste tulubaas, mis ei ole täna kõigi omavalitsustele seadusega pandud kohustuste täitmiseks piisav.
Vajaliku lisaraha laenamine tähendaks elamist tuleviku arvelt. Täna leiab Lõuna-Euroopas mitmeid valusaid näiteid, kuidas see lõppeda võib. Riigi olemasolevate rahaliste vahendite ümberjaotamine ei annaks samuti soovitud tulemust, sest Eestis lihtsalt ei ole ülerahastatud valdkondi, pigem vastupidi. Seega tuleb meil ennekõike otsida võimalusi riigi tulude suurendamiseks ja kaaluda siinkohal kõiki variante. Esimeses järjekorras peab lõppema ettepanekute sisu hindamine nende esitaja parteilise kuuluvuse alusel. Häid mõtteid leidub kõigil Eesti inimestel, sealhulgas nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondadesse kuulujatel.
Rahvastikukriisi lahendamist pole võimalik edasi lükata
Ühe võimaliku lahendusena oleme välja pakkunud astmelise tulumaksu ja klassikalise ettevõtte tulumaksu kehtestamise, et vähendada lubamatult laiaks muutunud lõhet jõukamate ja vaesemate inimeste vahel. Samale seisukohale on jõudnud ka tunnustatud ettevõtja Indrek Neivelt, kes toetab suuremapalgaliste töötajate ja ettevõtete maksude tõstmist ning madalapalgaliste maksukoormuse vähendamist, et väljarännet pidurdada. Juhul, kui maksukoormuse õiglasem ümberjaotamine tänastele riigijuhtidele põhimõtteliselt ei sobi, on neil moraalne kohustus panna lauale oma ettepanekud.
Eesti Vabariigi ja meie rahva ees seisva tõsise rahvastikukriisi lahendamist ei tohi enam edasi lükata. Meie kõigi ühine ülesanne on muuta Eesti riigiks, kus siin sündinud inimesed soovivad elada ja kuhu varasematel aastatel majanduslikel või isiklikel põhjustel lahkunud eestlased tahavad naasta. Alles siis, kui loomulik iive ning rändesaldo (sisserände ja väljarände vahe) on taas positiivsed, võime öelda, et oleme Eesti riigi korda teinud.
Oma eluga hästi toime tulev pere on meie riigi alus
On aga üpris küsitav, kuivõrd püsikindel on majanduslik tegur lasterikkuse tagamisel. Päris ammusest ajast on tuntud kolme lapse seadus – üks isa, üks ema, üks eesti rahva eest. Hilisemast, iseseisvuse taastamisvaimustuse ajast on pärit meie sündivuse kõrgmüsteerium. Raha ei mänginud siis kaugeltki olulist rolli, oli midagi hoopis suuremat – isamaa-armastus. Kuidas sinna tagasi jõuda? Meie ühiskonnal tervikuna on siin otsustav sõna öelda ja suur tegu teha. Arvan, et me ei ole selles plaanis ära kasutanud kiriku ja kõigi teiste konfessioonide võimalusi. Need on vägagi suured ja nende rakendamine eeldab tõsist tahet ja sellesuunalist koostööd sekulaar- ja sakraalsektori vahel.
Käesoleva sajandi raskeima väljakutse seljatamiseks vajab meie rahvas sarnast meelekindlust ja vaimsust nagu 95 aastat tagasi oma riiki luues. Seetõttu on sobilik lõpetuseks meenutada Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti, kus seisavad järgmised aegumatud read: “Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”
JÜRI RATAS,
riigikogu aseesimees
