Eestil peaks olema senisest aktiivsem ja sihikindlam Ukraina toetuspoliitika. Venemaa agressioon Ukrainas jätkub ja see nõuab lääneriikidelt püsivat ning kasvavat tähelepanu. Eesti huvides on lääneliitlaste tugev ühispositsioon ning tegevus Ukraina toetamiseks ja Venemaa agressiivse käitumise vastustamiseks. Selleks on aga meil endil vaja senisest aktiivsemat ja läbimõeldumat Ukraina toetuspoliitikat.
On tervitatav, et Eesti eraldas Ukrainale läinud aastal ümmarguselt miljoni euro ulatuses arenguabi. Samas peaksime olema valmis toetusraha vajadusel kiirelt ja paindlikult suurendama. Ka peaks toetused muutma sihipärasemaiks.
Me räägime palju oma reformikogemuse jagamisest ukrainlastega. Samas pole sõnadest sageli kaugemale jõutud või on see tegevus pigem juhuslikuma iseloomuga. Väga kiiduväärt on olnud meie kodanikualgatuse initsiatiivid Ukraina suunal. Valitsus peaks senisest paremini koordineerima avaliku, era- ja kolmanda sektori tegevusi ning kaasama kõiki Ukraina eksperte.
Teisalt on äärmiselt oluline Eesti aktiivsem diplomaatiline tegevus Ukraina-suunalise tugevama ühisosa hoidmisel ja kasvatamisel meie partnerite seas. Konsensus on täna Euroopa Liidus küll olemas, kuid selle hoidmise nimel tuleb olla diplomaatias aktiivne.
Venemaa tänane agressiivne välispoliitiline tegevus on suunatud mitte üksnes Ukraina, vaid ka Lääne väärtussüsteemi ning lääneliitlaste ühtsuse pihta. Me peame olema valmis hoopis pikemaks vastasseisuks, kui mõnes Euroopa pealinnas praegu ehk arvatakse.
Juba eeloleval neljapäeval peaksid Euroopa Liidu välisministrid oma erakorralisel kohtumisel keskenduma sanktsioonide karmistamisele Venemaa vastu.
Moskva pole näidanud üles vähimatki soovi Ida-Ukrainas pingeid leevendada ning Minski kokkuleppeid ellu viia. Seepärast on oluline, et Euroopa vastaks sõja õhutamisele mõjusamate sammudega.
MARKO MIHKELSON, riigikogu väliskomisjoni esimees
