Eesti treenerite koorekihti kuuluv Janne Schasmin kiidab Kuremaa spordibaaside võimalusi, näeb häid mängijaid kasvamas väikestes asulates ja töötab selle nimel, et arendada naiste rolli spordis.
Kuremaal BC Stari noortega laagris olnud Eesti naiste korvpallikoondise peatreener Schasmin toob sealseid võimalusi ja inimeste suhtumist eeskujuks kõigile spordibaasidele.
„Perfektsus – muru on niidetud, väljakud on korras, saaliajad alati olemas, järv on mega!“ väljendab Schasmin rahulolu. „Olen ise väga nõudlik enda ja oma tegemiste suhtes, samamoodi (Kuremaa ujula juhataja) Raivo Tralla. Saime kohe ühele lainele. Kui oleme midagi lubanud, siis teeme ära!“
47-aastase Schasmini sõna maksab korvpallimaailmas, sest ta on pühendunud ja edukas. Üheksa Eesti meistrikulda ja kaheksa karikavõitu mängijana, treenerina mõlemas arvestus kaks esikohta, mängijana kuulus ta koondisse aastatel 1994–2006 ja treenerina oli pikalt noortekoondiste juures, kuni 2017. aastal haaras naiste koondise tüüri. Schasmin veab korvpalliklubi BC Star, mille võistkonnad on tulnud noorteklassides meistriks, ta on Eesti Korvpalliliidu juhatuse liige. Korvpallivaba hetki mahub 182 sentimeetrit pika naise ellu harva.
Kõik on õpetamises kinni
„Esimest korda tulin Kuremaale U16 tüdrukute koondisega, kui ise olin veel mängija ja Reet Rausberg võttis mind abitreeneriks. See võis olla 14–15 aastat tagasi,“ meenutab Schasmin aega, mil spordibaasi polnud veel renoveeritud. Kuremaa on aga ajaga kaasas käinud, pakkudes spordilaagriteks täispaketti – majutus, toitlustus, erinevad spordiväljakud, jõusaal – üldkehaline ettevalmistus on tõusnud väga oluliseks! – ja looduslikud võimalused.
6.–12. juulini olid Kuremaal laagris BC Stari U14 kuni U18 vanuseklassi poisid ja tüdrukud, kokku ligi 40 noort, keda juhendasid Janne Schasminiga koos Allan Siimann, Eliise Käit ja Rosemary Rits. Päevakava oli grupiti erinev, kuid tavapäraselt tõusti hommikul kell 7, joosti ja võimeldi, võeti ette ujumine. Lõunasöögi järel oli ette nähtud uinak. Klassikalist – kaks trenni päevas – rütmi ei järgitud, vaid kombineeriti erinevad meetodeid, näiteks korraldati matk. Mõistagi oli kindel aeg öörahuks ja poes käimiseks.
Laagri kavasse mahtusid mitmed sotsiaalse tähendusega sündmused: etteasted, sõnaseletusmäng ja ka nutivahenditega loodu. Et noortega suhelda, hoiab Schasmin end kursis moodsate tehnikavidinatega ja Kuremaal peetud laagri ajal kasutas ta esmakordselt suhtlusrakendust TikTok. Päeva jooksul oli kõigil ka nutiaeg, aga Schasmini sõnul pidi üha vähem noori piirama, muuhulgas seetõttu, et Kuremaal on nii palju erinevaid tegevusi.
„Siin taaselustub hommikujooks, võimlemine, karastamine,“ on Schasmin rahul. Näiteks raskest treeningust on hea taastuda järvevees. „Mida lastele õpetame, on meie endi teha. Olen koolis õpetaja, puutun seal iga päev kokku erinevate lastega. Kõik oleneb sellest, kuidas me neid kasvatame. Peab olema aus, kokkulepetest kinni pidama. Usaldame neid – nad ju eksivad ka. Annan alati uue võimaluse.“
Kui mullu vältas BC Stari laager Kuremaal kaks nädalat, siis seekord nädal. Koroonakriis pani mõtlema, kas üldse saab laagrit korraldada, sest olukord kujunes rahaliselt raskeks. Samas on õues olemine väga oluline ja nii laager ka tehti.
Schasmin rõhutab, et laagrid on olulised ühtsuse kasvatamiseks. Põnevad tegevused annavad võimaluse tunda elu nutitelefonita, arendavad sotsiaalseid oskusi. „Mu esimene treener oli Helvi Tungal, kelle sünnipäeval käime oma treeningugrupiga iga aasta augustis, teatud pundiga räägime kogu aeg,“ räägib Schas-min suhtlusringist, mida talle nooruspõlve laagrid eluks kaasa andsid. Lisaks käsitööoskus, mis tuli pikkadelt reisidelt Venemaa avarustes.
Kirglikuks aja jooksul
Kas pealinna tüdrukud tulevad laagrirežiimiga kaasa? Siin tuleb mängu Schasmini treenerifilosoofia. „Kui käisin koolituskursustel, siis pidin siin samas Kuremaa mõisas tegema ettekande. Teemaks oli pressing üle välja. Küsiti, kuidas sa teed seda pressingut, sest eestlane pole agressiivne mängija? Kuidas sa õpetad talle seda agressiivsust? See kasvab koos sinuga! Sinu väärtused, sinu nõudmised. Oluline on kaasata lapsevanemad, nendel peab olema ka mugav.“
Schasmin on näide sellest, et heaks treeneriks ei pea sündima, vaid selleks võib vormida ka elu, mis annab pidevalt signaale: sa pead ise toime tulema! Naine tunnistab, et ta poleks kunagi arvanud, et astub õpetaja ja treeneri rolli. Sama ütlesid ka kõrvalseisjad.
„Mind on selliseks teinud elu. Kõige tänulikum, nüüd ma saan sellest aru, olen oma vanematele. Olen pidanud ise saama hakkama, kogu aeg. Käisin spordiklassis – keegi ei ajanud mind hommikul üles, et ma õigel ajal trenni jõuaksin. Tegin ise oma vead,“ meenutab ta.
Vigade kohta räägib Schasmin muigamapaneva loo. Nimelt õppis ta autoga sõitma nii, et ema andis auto, näitas käiguvahetuse ette ja jättis ülejäänu noore neiu teha. „Hakkasin sõitma kooli ja tagasi. Ptui-ptui-ptui, õnneks avariid ei teinud,“ ohkab Schasmin kergendatult.
Janne Schasmin on silmapaistvalt kirglik, kuid sellegi omaduse kohta tunnistab ta, et alguses nii polnud. Seegi tuli aja jooksul. Nagu ka julgus ennast väljendada, õpetada. Kõik tuli suure tööga. Elumuutvaks sai aeg, mil Kersti Sirel kutsus Schasmini enda juurde korvpalli mängima ja ütles, et kõik tema hoolealused peavad saama hariduse, diplom peab olema taskus!
Kui paljud kiruvad, et nad sündisid Nõukogude Liidu ajal, mil võimalusi oli vähem kui praegu, siis Schasmin on hoopis selle eest tänulik, et sai tolleaegset spordisüsteemi tunda. Distsipliin, rutiin, kord, juhendamine ja suunamine – need on tänasele tipptreenerile hästi mõjunud ja saadavad teda praegugi.
„Ma olin alguses väga kuri treener. Nüüd ma olen nõudlik. Käin ajaga kaasas ja mulle meeldib, et just nõudlik suund hakkab tagasi tulema. Ma ei ole diktaator, olen selline juht, kes tahab, et kõik saaksid tiimis oma parima välja tuua,“ seletab Schasmin ja lisab kiirelt: „Oli suur viga, et spordikoolid ära lõhuti – nendes riikides, kus see jäi, sport toimib. Spordikooli ajal oli rohkem võimalusi, palju asju tagati riigi poolt.“
Väga oluliseks sammuks arengus peab Schasmin FIBA ehk Rahvusvahelise Korvpalliliidu treenerite koolitusprogrammi sattumist. Esimest korda hakkas Schasmin korvpallimängu vaimse poole peale mõtlema, kui Erki Kivinukk lõpetas karjääri. Millised hirmud ja vaimsed tõkked võivad ette tulla teatud olukordades, kuidas tulla toime iseendaga?
Janne Schasminil on kõrged eesmärgid. „Kohe esimesest päevast oli selge, et tahan kasvatada mängijaid, kes jõuavad euroliiga tasemele,“ ütleb ta kindlameelselt. BC Star – see ei tähenda mitte staare, vaid tähte, kirglikku ja helendavat nagu klubijuht isegi. Star on väike klubi, just selline nagu Schasmin tahtis, et oleks kvaliteet ja usaldusväärsed inimesed. Esimesed neli aastat oli ta üksi, nüüd on 100 kasvandikuga klubis treenereid rohkem.
Tulemused räägivad iseenda eest – Schasmini klubi on võitnud noorteklassides karikaid ja tulnud meistriks, ka A-klassis. Mängijad on liikunud täiskasvanute korvpalli. BC Star on juba tuntud nimi.
Uus väljakutse
„Ma tahan kogu aeg uusi väljakutseid. Olen mugavaks jäänud,“ põrutab koolis õpetajana, oma klubis ja rahvusnaiskonna juures treenerina töötav Schasmin esmapilgul kummalise, aga tema olemusele vastava lause. „Pean astuma suurema sammu edasi. Tahan astuda naistreenerite ja naissportlaste eest välja. Kui tehakse kellelegi liiga, siis ma käitun nagu emalõvi.“
Siit koorub välja Schasmini järgmine projekt – olla naiste spordi arendamise eestkõneleja. Nagu ikka, on sellel laiem eellugu. „Sain FIBA stipendiumiga, milles väärtus oli 13 000 eurot, Ameerikasse, kus olin seitse nädalat. Sain indu juurde, et naised ja mehed on võrdsed. Kogu ühiskond muutub vaikselt. Olen ülirõõmus, et naiste sporti panustatakse praegu palju. Alaliidud on aru saanud, et peab seda tegema. Näiteks võrkpallis tegid naised sammu edasi, alaliit tuli kaasa ja näitab kogu aeg naisi ja mehi võrdselt, korvpallis peame natukene püüdlema sinnapoole, et oleks päris võrdselt.“
Schasmini jaoks on naiste roll spordis kirglik teema. „Rääkisin vanemate inimestega, kelle suhtumine oli, et naine peab olema kodus. Miks ma ei saa oma tööd teha, kui mul on lapsed? On jäänud mingi arvamus, et edukad naissportlased on väga mehelikud või et neile meeldivad naised, pannakse silt külge. Ei, see pole nii! Näiteks Roosi (Schasmini tütar Rosemary) läks Prantsusmaale mängima ja nägi seal, kuidas teda vaadati kui sportlast, mitte kui naist.“
Eesti naiste korvpallikoondise peatreener tunneb endas jõudu, et võtta ühiskondlikus arutelus sõna. „Ma olen nõus hakkama rääkima naiste eest. Meile antakse võimalus, aga ma arvan, et meile ikkagi antakse vähem võimalust eksida. Ebaõiglus teeb haiget. Olen ise tugevamaks saanud, näiteks FIBA kursusel valiti mind 600 treeneri seast ainsa naisena esinema.“
Kui välismaal on mitmed naised olnud meeste tippvõistkondade peatreeneriks, siis Eestis veel mitte. Kas Janne Schasmin võiks olla esimene? „Minu kirg on poiste treenimine olnud. Mulle on kaks treenerit öelnud, et ma peaksin minema meeste treeneriks. Ma ise tean, et ma ei ole valmis. Minu pagas ei ole veel selline.“
Schasmin meenutab valusat, aga motiveerivat hetke oma karjääris. „Ühe inimese arvamus minust oli selline, et ta ütles: „Ma teen kõik selleks, et sa oleks madalam kui muru.“ Minu motoks sai seepeale lausa “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“.“
„Kõik me vajame tunnustust. Minu jaoks oli väga eriline, kui Anatoli Krikun tuli mu juurde ühel meeste koondise mängul ja ütles, et jälgib minu tegemisi ja et olen õigel teel,” meenutab Schasmin, kellele on Eesti treeneritest heaks nõuandjaks olnud Üllar Kerde.
Kõige ülevam hetk on Janne Schasmini jaoks Eesti hümni kõlamine enne koondise mängu. „Kõik negatiivsed asjad ununevad. Tuleb meelde see, mille pärast sa seda teed. Olen väga eestimeelne, eestlus on minu jaoks nii oluline.“
Schasmini jutust jääb Jõgevamaa jaoks kõlama oluline mõte. „Need, kes on jõudnud tippspordis kaugele, on kõik maalt. Linnakorterist ei tule neid,“ lausub kogenud treener. See on julgustuseks kõigile, kes kahtlevad, kas väikses kohas tasub sporti teha ja kõrgeid sihte seada. Tasub!
Raivo Tralla näeb end sportlase taustajõuna
Kuremaa Ujula juht Raivo Tralla kuulab Janne Schasmini kiitust rahulikult ja selgitab, et hea tagasiside põhjuseks on tõsiasi, et ta ei määratle end tavalise teenusepakkujana, vaid näeb spordibaasi osana võistkonna taustajõust. Häid sõnu jagub kogenud spordimehel ka Schasminile.
“Janne annab endast alati maksimumi,” lausub Tralla. “Ta oskab treeningut alustada, mängijaid motiveerida, anda neile õigel ajal pause – ja need pole sellised pausid, et “mine joo vett”, vaid sel ajal käib samuti juhendamine. See näitab treeneri taset. Ta oskab treeningud lõpetada nii, et kõigil silmad säravad ja nad on järgmine kord tagasi. See on oskus, mida paljudel ei ole, ja seda ei ole võimalik õppida, see peab olema kaasa antud või kogemustest tulnud, selle peale peab ise tulema.”
Janne Schasmin
Sündinud: 18.03.1973
Lõpetas 1991. aastal Tallinna 54. keskkooli ning Tallinna ülikooli kehakultuuri erialal 2003. aastal bakalaureusena ja 2006. aastal magistrina. Aastatel 1991–1992 õppis TTÜ-s keemiat.
Mängijana: 1990–2013 Eesti meistrivõistlustel 9 kulda, 6 hõbedat, 2 pronksi; 8 karikavõitu; 1994–2006 Eesti koondise liige; 1999–2000 mängis Austraalias Perthis.
Treenerina: Tallinna ülikooli naiskonnaga mitmekordne Eesti meister ja karikavõitja; alates 2007 neidude koondiste ja alates 2017 naiste koondise peatreener; FIBA (Rahvusvaheline Korvpalliliit) litsents; korvpallitreeneri 7. kutsetase.
Alates 2009. aastast Eesti Korvpalliliidu juhatuse liige.
Tallinna Südalinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja.
Korvpalliklubi BC Star asutaja ja treener.
Tütar Rosemary Rits on tulnud korvpallis Eesti meistriks ja karikavõitjaks ning kuulunud Eesti koondisse.
MIHKEL UIBOLEHT
