Sada aastat tagasi, 7. mail 1920, tegi Eesti sordiparanduse seltsi eestseisus lõpliku otsuse rajada Jõgeva mõisa sordiaretusjaam.
Otsusele ja päris algusele eelnes loomulikult eeltöö. Väljavõte sordikasvatuse nõukogude koosolekute protokolliraamatust: „Sordiparanduse nõukogu koosolek 13. juuli 1919. a Eestimaa Põllumeeste Keskseltsi ruumides.
Valimisvõit
Protokollis päevakorra punkti 5 all otsustati:
„Sordiparandamise jaama kohta avaldati soovi, et see võimalikult pea oma tegevust alustaks. Sordiparanduse jaamade arvu ja koha küsimus sünnitas pikki läbirääkimisi. Leiti, et kõige vähemalt esialgu ühest sordiparanduse jaamast küllalt on.
Otsustatakse Põllutööministeeriumi poole palvega pöörata, et sordiparanduse jaama jaoks saaks Olustvere mõisa antud, kui aga Olustvere mõisat ei peaks saama, siis paluda ühte järgmistest mõisatest: Kabala, Jõgewa ehk Raadi. Otsustatakse ka M. Pill homme Põllutööministeeriumi nõupidamisele saata.”
Ning väljavõte sordiparanduse nõukogu 3. jaanuaril 1920. a Põllutööministeeriumi ruumides toimunud koosoleku protokollist:
„Edasi paneb hr M. Pill ette sordiparanduse jaama asukohta lõpulisest kindlaks määrata, mille kohta hr agr. J. Kalm ettepaneku teeb jaama asukohaks Olustvere mõisa asemel Jõgewa mõisat valida, mida pikemate läbirääkimiste järele geograafilise asukoha tõttu sobilikumaks tunnistati. Seemne paljunduse tarvis otsustas nõukogu veel Luunja mõisat paluda.
Sellega lõpeb nõukogu koosolek 3. jaanuaril kell 6 õhtul.“
Mihkel Pilli aruandest Jõgeva sordikasvatuse esimese aasta kohta saab lugeda: „Jõgeva sordikasvatus algas oma tegevust 1920 maikuu keskel. Esimesed tööjõud jõudsid 11. mail kohale. Lühema aja jooksul järgnesid ka teised. Sordikasvatuse kasutada jääb mõisast ümmarguselt 100 vakamaad põldu ja umbes sama palju heina- ja karjamaad.“
Esimesteks tööruumideks olid sordiaretajatele Jõgeva mõisa peahoone klaasveranda ja teepoolsed toad. Teised järgnesid lühema aja jooksul.
Sünnipäevatort
Tähistamaks saja aasta möödumist sordijaama esimesest tööpäevast, pakuti Eesti taimekasvatuse instituudi (ETKI) uue teraviljade aretuskeskuse ees teisipäeva hommikul torti. Eriolukorrale kohaselt kõigi osakondade töötajatele eraldi ja pidades kinni 2 + 2 reeglist.
Teisipäeva õhtuhämaruses tegid ETKI töötajad 100 küünlast raja sordikasvanduse esimesest kontorihoonest (omaaegsest mõisa härrastemajast) ETKI kõige uuema ehitise – aretuskeskuseni. Sündmus jäädvustati videokaamera ja drooniga.
„Pärast sättisime needsamad küünlad uue aretuskeskuse ette ja kujundasime number sajaks,“ rääkis ETKI nisuaretaja Reine Koppel. „Kahjuks ei saanud me eriolukorra tõttu kutsuda inimesi seda kõike vaatama, kuid pildid ehk annavad väikese ettekujutuse. Ja mis kõige tähtsam – praegused ETKI töötajad tegid selle installatsiooniga rituaalse tänukummarduse eelmisele sajale aastale ja päevale täpselt 100 aastat tagasi, kui sordiaretuse töö peale hakkas,“ lisas ta.
„Päris peo, mille kavandasime juulisse, lükkame teiste suurürituste, olümpiamängude ja jalgpalli EMi eeskujul järgmisesse aastasse. Konverentsiga, mis pidi toimuma sügisel, veel mõtleme, mis teha. Peetakse ju praegusaja teadusüritusi sageli veebis. Aga pidu on pidu, šampanjaklaase tahaks ju päriselus kokku lüüa,“ ütles ETKI direktor Andre Veskioja.
„Mõnes mõttes on lihtne juhatada nii väärikat asutust, traditsioonid on ju paika loksunud. Väga suur au ja vastutus on see samuti,“ lisas ta.
ANDRA KIRNA
