Möödunud kuul lisati Eesti sordilehele kaks uut Eesti Taimekasvatuse Instituudis aretatud sorti – odrasort ’Tuuli’ ja lamba-aruhein ’Kihnu’.
Uus odrasort ’Tuuli’ on „hilisepoolne söödaoder, millel on hea saagistabiilsus ja saagipotentsiaal. ’Tuulil’ on suur ja hea ühtlikkusega tera, kõrge mahumass ning väga hea seisukindlus. Uus suviodra sort on pika peaga, ’Annist’ veidi pikema kõrrega ja hea vastupidavusega lehelaiksuste suhtes. Sobib kasvatamiseks nii tava- kui ka maheviljeluses,“ ütleb sordikirjeldus.
Sordi aretajad on Ülle ja Ilmar Tamm, Hans Küüts ning Pille Sooväli.
„Sordi ettevalmistamine võttis aega 15 aastat alates ristamiseks sobinud vanemate leidmisest,“ meenutas Ülle Tamm.
Alati on vaja uusi sorte
ETKI kasutab Pedigree-aretusmeetodit. Riiklikes kontrollkatsetes võrreldakse enamasti nelja standardsordiga. Kõige tähtsam on, et uus sort peab olema ikkagi saagikam kui varasemad, kuid see ei ole ainus näitaja. Haiguskindlus on järgmine asi, mida vaadatakse. Eelistatud on suurem tera. „Odra peas on terad enamasti ikka ebaühtlase suurusega, ülemised ja alumised on välisemad, keskmised suuremad. Seda erinevust on oluline vähendada, sest muidu sorteeritakse osa terasid koristamisel välja,“ selgitas Ülle Tamm.
Suurem osa Eestis kasvavast odrast läheb söödaviljaks, vähem toiduviljaks ja väike osa õlletootmiseks, mille jaoks on õlletööstusele sobivad sordid. Suured õlletööstused toovad oma linnased enamasti Skandinaaviast, meil linnastavad otra vaid väikesed pruulikojad. Eesti talunikud müüvad oma õlleotra põhiliselt Lätti ja Leetu linnasteks.
Uus sort on sobiv ka toiduviljaks, sest on suure teraga ning kestast puhastamisel läheb vähem kaotsi. Seda on kerge eristada teistest sortidest juba kasvuajal, kuna tera peal on punakad triibud. Ta on kasvatatav nii mahe- kui ka tavatingimustes. Tuulil on natuke pikem kõrs kui teistel sortidel. „Kui taim on pikem, katab ta rohkem maad ja surub paremini umbrohtusid alla,“ ütles Tamm.
ETKI-st tuleb uus odrasort viie kuni seitsme aasta tagant. „Me ei saa kasvatada kogu aeg vanu sorte, sest taimehaigused ja nõudlus muutuvad. Viimasel ajal on vaja ka mahetootmiseks sobivaid sorte. Samuti muutub meil kogu aeg kliima, 50 aastat tagasi olid tingimused ikkagi hoopis teised,“ nentis Ülle Tamm.
Lähteandmed Kihnu saarelt
Lamba-aruheina ’Kihnu’aretas Ants Bender. Selle lähtematerjal koguti Kihnu saarelt. Aretustöö on toimunud üksiktaimede tasandil ristamistega ja eelistati madalakasvulisi, dekoratiivseid ja rohke seemnesaagiga taimi. ’Kihnu’ sobib ühe segukomponendina murude rajamiseks toitainetevaesele kuivemapoolsele kasvukohale. Talub poolvarju, võib kasvada hõreda männimetsa all. Võrsumislaadilt tihedapuhmikuline ega levi võsunditega. Madala kasvu tõttu vajab teiste murukõrrelistega võrreldes vähem niitmist. Taimehaigustesse nakatumist ei ole täheldatud.
Ka ’Kihnu’ aretamine võttis aega ligi 15 aastat. „Selle liigiga ei pidanud minu eelkäija Herbert Korjus üldse perspektiivseks tegeleda, sest ta ei anna seemet,“ rääkis Ants Bender, kellel õnnestus leida selline materjal, mis annab ka seemneid.
Näiteks Tallinna surnuaiad ja muruplatsid on endistel merepõhja liivaluidetel, kus kasvab hõre männik. „Muru kasvab mulla peale, aruheina haua peale,“ tuletas sordiaretaja Bender meelde ridu Kalevipojast, mis tema meelest iseloomustavad hästi eestlaste soovi lähedaste kalmudel muru näha. Lamba-aruhein ’Kihnu’ saab suurepäraselt kasvada niisugustel lahjadel muldadel.
„Aga sordilehele lisamine ei anna sugugi võimalust kohe seemet osta, sest alles kevadel saab seda hakata ametlikult kasvatama ning seemne kasvatab ’Kihnu’ teisel ja kolmandal kasvuaastal,“ nentis sordi looja Ants Bender.
ANDRA KIRNA
