Vooremaal õnnestus 1919. aastal asutatud ja 2001. aastal taastatud Eesti Sõjamuuseumi ‒ Kindral Laidoneri Muuseumi ‒ direktori Hellar Lillega vestelda näitusest soomusrong nr 7 „Wabadus”, kui see peatus Jõgeva jaamas.
Vabadussõjas osales kuus soomusrongi. Missugune neist jõudis 1919 Jõgevale?
„Kui 1919. aasta algul, Tapa vallutamise järel võeti suund lõuna poole Tartu vallutamiseks, siis siin nad lahingut ei pidanud. Kindlasti sõitsid siit läbi soomusrongid number 1 ja 3. Jõgeval saadi 13. jaanuaril ka kontakt Kuperjanovi partisanidega. Hiljem Kaareperes kohtuti juba kogu üksusega ja kuperjanovlased täiendasid dessantmeeskonda.
Kui soomusrongid Jõgevale jõudsid, missuguse olukorra nad siit eest leidsid?
„Eks olukord oli samasugune nagu igal pool mujal sõjapiirkondades. Vabadussõda ei olnud ju kaeviku- või positsioonisõda, vaid üsna mobiilne, palju improviseeriti. Lahingud käisid mõisate ja kõrgemate kohtade pärast, mis võimaldasid kontrollida ülejäänud territooriumi. Jõgeva raudteelinn ja toonane elu käis väga palju raudteeliine pidi või raudtee ääres. Sellest ka soomusrongide suur tähtsus Vabadussõjas. Soomusautod, nagu on siingi näha, ei olnud nii kiired, liikuvad ja võimsad kui soomusrongid ning maanteed ei olnud sellises korras, et oleks neil saanud nii raske tehnika liikuda.”
Ülo Pärna raamatu järgi on Aidu lahing tõsine pöördelahing, millest alates läksid asjad eestlaste jaoks paremini?
„Aidu oli üks murdelahingutest. Need algasid põhjapoolt Anija, Priske ja 4. jaanuaril Kehra, kus osales dessandiga ka soomusrong nr 1 ja ulatusid lõuna pool Kärstnani välja. Neist lahingutest hakkas sõjaõnn pöörduma.“
Mis selle tingis?
„Sõjaväe juhtimine sai natuke rohkem korda. Oli ju varem isegi küsitud brittidelt, et tulge siia, me oleme teie protektoraat. Häda oli suur ja otsiti ka soomlast sõjaväe ülemjuhatajaks. Aga ülemjuhatajaks sai Laidoner ja koondas väed ühise juhtimise alla. Teiseks olid saabunud detsembris liitlased ‒ britid. Mere peal oli kontroll nende käes ja punastel polnud võimalik Tallinnat mere poolt ära võtta.
Britid polnud siin küll mitte selleks, et sõdida Eesti vabariigi eest, vaid selleks, et võidelda kommunismi ja enamluse vastu. Tuld ka soomlased ja tõid relvaabi. Kui esialgsed mobilisatsioonid ebaõnnestunud, siis hiljem õnnestus siiski mehi kokku saada ja kindlasti oli oma mõju ka neil soomusrongidel.
Liitlaste toetusel oli ka moraalne pool, oli näha, et me ei ole võitluses üksi. Kõik need tegurid kokku, ja kui esimesed lahingud võideti, andsid julgust juurde.
Ka mõjutas rahva toetust see, et enamlased kasutasid terrorit nii Rakveres Palermo linnaosas ja Tartus kui ka mujal, rahvas pööras nende vastu.“
Milline oli soomusrongide tähtsus Vabadussõjas?
„Vabadussõjast on kaks suurt sümbolväärtusega kujundit. Üks on koolipoisid, mida üsna hästi teatakse. Sellele on kaasa aidanud Kivikase romaan „Nimed marmortahvlil“ ja selle alusel tehtud film. Teine suur märk on minu meelest soomusrongid. Kui koolipoistelt tuli vaprus, pealehakkamine ja julgus, siis soomusrongid tõid jõu initsiatiivi ja tarmukuse Vabadussõtta. Neist rohkem rääkides saame Vabadussõja n-ö lähemale tuua ja mõistetavamaks teha. Sõjamuuseumiga otsustasime Vabadussõja sündmuste 100. aastapäeva meenutamiseks panna mööda Eestit liikuma soomusrongi koopia. Algul tundus idee keerukas ja eks ta päris palju energiat ja jõudu nõudis, aga meil oli väga hea koostöö Eesti 100 toimkonnga riigikantselei juures, AS-ga Operaril, Eesti Raudtee ja teistega ning ühisel jõul sai see teoks. See pole ühegi konkreetse soomusrongi koopia. Ta on koondkuju, kus on olemas soomusrongi olulised elemendid ‒ meditsiinivagun, dessant- ehk meeskonnavagun kus elati, ja kust mindi dessanti, kuulipildujavagun ja suurtükiplatvorm.
Kuulsin, et Jõgewa muuseum on ka selle koostamisel osalenud?
„Jaa, Sergei Jerjomini ja Eduard Onopaga Jõgeva muuseumist oleme ka varem koostööd teinud. Nad tegid Arsenali soomusauto koopia, mis on küll hilisemast ajast pärit. Nad edendavad sõjaajalugu siin koha peal päris hästi. Sõjamuuseumi koostöö Jõgewa muuseumiga on tihe, nemad aitavad meid ja meie aitame neid.
Nemad on võrreldes meiega palju osavamad igasuguses käelise tegevuses ja tehniliste asjadega, Soomusrongi Maximi kuulipildujate koopiad on Jõgewa muuseumi meeste tehtud. Sõjamuuseum toetab paljusid väikesi sõjamuuseume üle Eesti. Vaivara Sinimägede muuseum, mis keskendub II maailmasõjale ja Sinimägede lahinguile, Hiiumaa militaarajaloo selts, Saaremaa sõjavara selts, Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsioon, lennundusmuuseum Ülenurmel, Jõgewa muuseum, Lagedi vabadusvõitluse muuseum ja Laidoneri muuseum on koondunud Eesti sõjaajaloolise pärandi võrgustikku. Me ei loe üksteist konkurentideks, vaid ajame ühte asja, uurime Eesti ajalugu ja sõjaajalugu.“
Kuidas iseloomustate nende kogusid?
„Nad on väga tublid. Suur väärtus on, et nad tegelevad kohaajalooga. Kui meil on mingit infot Jõgeva sõjaajaloo kohta vaja, siis tihtipeale küsimegi nende käest. Enamik asju on neil eksponeeritud. Esimest korda külastasin Jõgewa muuseumi vast neli aastat tagasi ja viimati umbes kuu aja eest, aga kindlasti lähen vaatan ka nüüd.
Kui nad soomusautot tegid, nad tõesti oskasid seda teha ja tegid põhjaliku uurimistöö meie abiga ka. Ise leidsid joonised. See annab teise mõõtme akadeemilise ajaloo kõrvale. Ajalooharidusega inimeste jaoks on olulised tekstid ja arhiivid. Aga ajalool on ka praktiline mõõde, kus proovitaksegi asju järgi. Nende tugevus on lilisaks omaaegse sõjatehnika tundmine.“
Jõgewa muuseum nimetab üheks oma valdkonnaks sõjaarheoloogiat.
„Eks Eestis ole igasuguseid arheolooge, meil levib ka n-ö must arheoloogia. Võimalik, et meil on leitud päris palju asju, millest ajaloolased ei tea mitte midagi. Jõgewa muuseumi mehed on ses suhtes usaldusväärsed ja tublid. Nad suhtlevad nii muinsuskaitseameti, meie kui ka demineerijatega ning teevad asju korrektselt.“
Palju soomusrongi ekspositsioonis igapäevaajalugu kajastub?
„Oleme muidugi püüdnud seda luua. Mälestusteraamatute põhjal arvan, et ega elu soomusrongis nii puhas ja ilus ei olnud nagu siin praegu näeme. Kirjelduste järgi oli elamine üsna lihtne, ka ohvitseride elu oli siis üsna samasugune kui sõduritel. Magati põhukotil või mis kätte juhtus. Kirjutatakse isegi, kuidas pea alla polnud panna muud kui puuhalg. Hiljem hakkas käima ka saunarong, kus mehed said pesta, aga alguses ei olnud hügieen asi number üks.
On legendid sellest, kuidas või miks enamlased soomusrongi võitlejaid üldse kartma hakkasid. Juba see oli julge ja üllatuslik, et improviseeritud rongid käima pandi. Kui kahur soomusrongil pauku tegi, rong vappus ja buržuikadest, millega vaguneid köeti, lendas selle peale tahm välja ja jäi see ju meeste nägudele. Kui nad läksid dessanti, näod mustad, valged hambad välkumas, läks enamlastel käiku jutt, et need on briti väed, kes on eestlastele appi tulnud ja sääl teenivad briti kolooniate sõdurid.“
Ilmar Raamot soomusrongilt number 2 räägib ajast sõja lõpupoole, kui ta oli üsna kogenud sõdur ja protesteeris mingi toimkonna vastu ning pisteti kartsa. Ta nägupidi küll teadis seda teist tüüpi, kes koos temaga kartsas oli. Olnud kinnine tegelane, Raamoti arvates mingist maakolkast pärit sõnakehv sell, kes oli Raamotilt pliiatsit küsinud. Ja see sõnakehv maapoiss, joonistas kartseri seinad igasuguseid rõvedaid ja roppe pilte täis. Tema nimi oli Eduard Wiiralt.
Raamot kirjutas, et kui oleks teadnud, kui kuulsaks ta saab, oleks kartseri kõige täiega kaasa võtnud.“
Kas võis olla, et kuulus kunstnik soomusrongil ka Jõgevalt läbi reisis?
„Wiiralt teenis soomusrongil, käis päriselt lahingus. Mõned tema tööd Vabadussõja ajast on säilinud, autoportreed ja mõned tööd veel. Nende hulgas pilt, kus ta oma sõpra, kunstnikku Balder Tomasbergi, kes sai soomusrongil surma, kujutab kirstus lamavana. Soomusrong nr 2 meeskonnas võis ta tõesti siit läbi sõita.“
Alveri muuseumi leheküljelt lõigu „1918 langes Jõgeva venelaste kätte. Postimehe teatel sai surma muuhulgas üks kass. Kuna pole teada, et ta oleks tulevahetusest aktiivselt osa võtnud, nagu üks Mihhail Bulgakovi romaani tegelane, võime teda lugeda tsiviilelanikkonna ohvrite hulka.“ Kas episood on Teile kui ajaloolasele tuttav?
„Ei, tõesti mitte, aga eks punased tegid palju hullemaid tempe, kui kassi maha laskmine. Kindlasti on ka ajalooteaduses kirjutatud loomade kannatustest sõdades. Aga et see liigutab, ei imesta. Surmaga harjutakse, ka inimeste surmaga ja teinekord läheb tõesti looma hukkumine rohkem hinge kui inimese oma. Kui mõelda kasvõi seriaalile „Tuulepealne maa“ ja stseenile, kus tuleb hobune maha lasta.“
Kust on pärit fotod soomusrongi ekspositsioonis?
„Fotod soomusrongis on suuremalt jaolt sõjamuuseumi kogust. Aga ka mujalt. Rongi ehitamise puhuks sai koostatud iga vaguni jaoks eraldi kaust, nii teadaolevatest fotodest kui ka kirjeldustest. Mõõtmeid ju polnud. Ega omaaegsedki soomusrongid jooniste järgi ehitatud, seega, pildid mängisid ehitamise juures meil väljapaneku loomisel suurt rolli.
Samamoodi saime infot sõdurite varustuse kohta. Algul tuldi tsiviilriietes, koolipoisid oma kooliriietes. Lambanahkne kasukas oli juba väga hea asi, ka niisama palitu. Vormidest olid algul vene vormid, siis jõudsid Eesti vägedeni abina Briti ja Ameerika vormid.
Mälestustes kirjutatakse, et algul said dessanti said minna need, kel saapad jalas olid. Esimesed asjad, mis sõja käigus enamlastelt ära võeti olidki saapad.“
Kui suured olid soomusrongide koosseisud?
„Soomusrongid olid väga mobiilsed, vaguneid haagiti ümber nii nagu just vaja. Hiljem koosnesid rongid juba kahest osast ‒ lahingosa ja supirong ‒ toetusosa, mis lahingusse minnes lahti haagiti. Lahingusse läks esimene. Meil on vedur markeerituna eesplatvormil, kuigi Vabadussõjas oli vedur koosseisu keskel. Esimene, enamasti tühi platvorm, juhuks kui rong miinile sõidab.“
Milline oli soomusrongi relvastus?
„Maximi kuulipilduja oli sel ajal väga oluline relv. Selle leiutas Hiram Stevens Maxim. See mees on leiutanud veel tulekustuti ja hiirelõksu. Talle olla soovitatud, et kui tahad rikkaks saada, siis leiuta midagi, mis lollidel eurooplastel aitab üksteist maha nottida.
Soomusrongil tulistaja ise ei näinud, kuhu laskis, ohvitser oli tulejuhiks. Algne soomus olid liivakotid, või lihtsalt liiv, mis voolas pragude vahelt välja. Hiljem, kui Valgas hakati ronge remontima, soomustati rongid kahe kihi lehtraua ja laudisega ning keskelt linatakuga, mis vähemalt minema ei voolanud ja kokku pidas selline soomus kinni ka mürsukildusid.
Vähesed Eesti sõdurid olid varem soomusrongidel teeninud. Soomusrong kui nähtus on pärit Ameerika kodusõja ajast ja kasutati neid teise maailmasõjani.“
Mis soomusrongist number 7 edasi saab?
„Selle aasta algul matkib omaaegset soomusrongide lahinguteed, jõudes jaanuari lõpuks Valka. Sealt edasi ta enam nii intensiivselt ei liigu, kuid tahame, 2019. aasta jooksul käia läbi kõik Eesti punktid, kuhu raudtee viib.“
Soomusrongid jõudsid Vabadussõja ajal ka Lätti, kas te sinna ka lähete?
„Lätlastega peame praegu läbirääkimisi. Proovime küll.“
ANDRA KIRNA
