Alates 1990. aastate algusest töötan Soomes arst-psühhiaatrina ja äsja omandasin ka psühhoterapeudi kvalifikatsiooni. Ühtlasi olen nii enda kui ka paljude kaasmaalaste kaudu õppinud tundma raskusi ja nende ületamist, mida toob kaasa pikaajaline töötamine Soomes.
Täiendõpe tuleb ise kinni makstaMinu omaksvõtmine Soome meditsiiniringkondade ja patsientide poolt ei tulnud kerge vaevaga. Edukaks praktiseerimiseks arstina Soomes või mujal välisriikides peab tõsist vaeva nägema ? aastakümneid juurde õppima ja ennast täiendama. Selleks leidub palju võimalusi, kuid eneseharimine tuleb enamasti ise kinni maksta.
Olen ise uusi teadmisi omandanud Soome Teaduslikus Hüpnoosiühingus, Meditsiinifilosoofia Ühingus, mille eesotsas nimekad psühhiaatrid professorid Anti Pakaslahti, Arto Laurema ja Jyrki Korkeila, ja veel mitmes mainekas õppeasutuses.
Soome oludega kohanemine ja siinse töökultuuri omandamine on nõudnud aega ja vaeva ka teiste alade inimestelt, kes töötavad meie põhjapoolses naaberriigis. Kindlasti pole uude keskkonda sisse elamine kerge olnud ka ehitajatel, bussijuhtidel, puhastusteenistujatel jne. Vaatamata sellele, et Eesti ja Soome on naaberriigid ja meie keeled on sarnased, erinevad maad oma ajaloo, traditsioonide poolest; riikide kodanikud ellusuhtumiselt.
Teadmiste ja oskuste müümine teise riiki on normaalneSoome demokraatial on pikk ajalugu. Suhted Venemaaga pole viimase poolsajandi vältel sellele riigile teravaid probleeme valmistanud. Soome ühiskonnaelu tõsisemateks probleemideks on olnud majanduskriis aastatel 1992-1993, samuti pensionieas inimeste suur osakaal, mis on Euroopa riikidest suurim.
Nende sotsiaalsete aspektidega peavad arvestama ka Soomes töötavad teiste riikide kodanikud. Olgu öeldud, et kõige rohkearvulisemaks vähemusrahvasteks on Soomes rootslased. Järgnevad venelased, kellele kohe järgnevad eestlased.
Pingutuste ja katsumuste tulemuseks on aga kindlustatud töökoht ja Eesti oludega võrreldes korralik töötasu. Eestlaste töökus kui märkimisväärne osa Eesti imagost on leidnud kajastamist ka Soome ajakirjanduses. Muu hulgas teatakse hästi ka Soomes töötava eestlasest ajakirjanikku Imbi Paju ja tema hiljuti valminud filmi “Tõrjutud mälestused”.
Saavutatud positsioon ja lugupidamine põlisrahva poolt tekitab stiimuli pikemaks ajaks või koguni jäädavalt Soome tööle jääda. Samasugune sündroom võib toimida ka teiste välisriikide puhul. Kodu-Eestis käiakse vaid kolm-neli korda aastas, enamasti pühade ajal. Sageli rajatakse välismaale ka teine kodu, mis aitab tugevasti kaasa otsusele siia alatiseks elama jääda.
Mitmelgi ümberasujal puudub paraku kodumaal võimalus majanduslikult rahuldavalt toime tulla.
Demokraatlikus ja vabas ühiskonnas on oma teadmiste, oskuste ja kogemuste müümine teise riigi tööjõuturul iseenesest normaalne ja selles mõttes ka positiivne nähtus, et inimeste silmaring ja suhtlusring avarduvad, kindlasti suudavad eestlased välisriikides mõndagi endast anda ja paljugi vastu võtta.
Tänu Soomes töötamisele sain ainsa eestlasena osaleda ülemaailmsel Ameerika Psühhiaatria Ühingu kongressil 2006. aastal Torontos.
Igal protsessil mitu tahkuNagu ikka, on ka kõnealusel protsessil mitu tahku. Väikeriigile Eestile toob kodanike massiline välismaale tööle asumine kaasa probleeme tööhõivega, kultuuriga, pereelu stabiilsusega ja teisteski valdkondades.
Eriti väiksemates linnades annab järjest rohkem tunda oskustööliste puudus. Näiteks on Tallinnas ja Tartus asuvatel ettevõtetel tõsine tegu hea väljaõppe saanud ehitajate värbamisega.
Pere sotsiaalse ja psühholoogilise tervise seisukohalt on kõige parem lahendus ehk see, et välismaale lähevad tööle mõlemad abikaasad. Tavaliselt elavad sel juhul välismaal ka lapsed, kes lõpetavad välisriigis gümnaasiumi ja kõrgkooli. Loogiliseks jätkuks on välisriiki tööle jäämine.
Nii jäävad paljude jaoks Eestimaa probleemid võõraks, lastel võib juba olla raskusi emakeelega. Tihti asub aga üks abikaasadest välismaale tööle, teine jääb Eestisse. On tugeva usalduse ja mõistmisega peresid. Nende mikrokliimale ei mõju kaasade pikemaajaline eemalolek teineteisest negatiivselt, jällenägemisrõõm muudab kaasade omavahelisi suhteid vaid soojemaks.
Mõnikord kaasneb aga lahusolekuga üksindustunne ja masendus. Meelelahutuseks otsitakse uusi suhteid, mis sageli viivad uue kooseluni või isegi pere loomiseni. Pere lagunemine mõjub loomulikult halvasti laste psüühikale.
Kodumaal võiks paremini teenidaEestlaste töötamine ja elamine välismaal on reaalsus, millega tuleb arvestada. Küll peaksime tegutsema selle nimel, et see protsess püsiks teatud piirides. Välismaal töötamise vähendamiseks või vähemalt senisel tasemel hoidmiseks tasuks anda oma panus kõigil ühiskonnakihtidel: riigil, omavalitsustel, erasektoril.
Lähtuda tuleks sellest, et Eestimaa üheks rikkuseks on haritud ja ennast teostada sooviv inimene, kes oma võimeid kodumaal rakendab siin selle eest väärilist tasu saab. Ettevõtete omanikel ja juhtidel oleks mõttekas otsida võimalusi töötajate paremaks tasustamiseks ja neist kõige silmapaistavamate premeerimiseks. Viimasel ajal on mitmes majandusharus palgad tõusnudki, kuid elukalliduse tõusu arvestades jäävad need ikka napiks.
Riik saaks maksupoliitikat muutes luua süsteemi, mis soodustaks ettevõtjaid palku tõstma ja uusi töökohti looma. Põhjanaabrite eeskujul võiks Eestis rohkem tähtsustada ametiühinguid, kes töötajate huve kaitseksid.
JAAN OLARI,
Psühhiaater, psühhoterapeut Helsingist
