Hommik ühe Eesti Vabariigi maa-asula postipunktis riigi ja posti 90. juubeliaastal. Postipunkti teenindaja juurde on maakonnalinnast tulnud revidendid, et asutuse varanatuke kirja panna.
Kunagi on selles kahetoalises korteris juhutööliste abiga tehtud remont, hiljuti on sisse toodud internetikaabel, lubati saata isegi arvuti, et teenuste tase 21. sajandisse nihutada. Letil on maksikiri Inglismaale. Uksest astub sisse ametikooli sekretär suure paki kirjadega. “Ma ei teadnudki, et siit nii palju kirju saadetakse!” imestab revident. Tõepoolest imestab, sest revident on siia saadetud ülesandega sideasutus lähitulevikus kinni panna.
Äkki on teil meeles majandusminister Juhan Partsi esinemine Riigikogu infotunnis eelmise postkontorite sulgemislaine ajal? Tema kirjeldas ilmekalt väikest side väikeses asulas, kus keegi ei käi ja kust kirju ei saadeta.
Ministri ülesanne on rahvast veenda. Nii Parts kui peaminister Ansip on rääkinud Eesti Posti tulevikust postituru avanedes ja vajadusest sulgeda postkontorid, mida ei kasutata.
Perspektiivne või mitteperspektiivne asula?
Kas siin on tegemist sellise asulaga? Inimesi elab asulas üle kolmesaja, lisaks ümberkaudsed külad. Töötab algkool, klubis tegutsevad nii noorte kui pensionäride ringid. Asulas on ametikool (heatasemeline, investeeringutega) 400 õpilasega, kellest 250 päevases õppes elupaigaga ühiselamus. Lisaks korraldatakse koolituskursusi aastas 700 inimesele, teiste hulgas ka mõnekümnele töötule, kes ümberõppega seoses toetusrahasid saavad. Suvel on siin puhkelaagrid, liiguvad ekskursioonid. Asulasse hiljaaegu ehitatud valgustatud jalgteel jalutavad titekärudega noored emad, kelle lastetoetused sidesse laekuvad. Kohaliku äriühingu raamatupidaja ostab kirjavahetuseks postmarke ja saadab tähtsaadetisi. Eelmise jõulu ajal saadeti ka tavaliste külaelanike õnnitlusi üllatavalt palju, mis side eelmisest koondamislainest välja jättis.
Tegemist on niinimetatud “perspektiivse asulaga”, kust laekub küllaldaselt maksutulu ja kus veel hiljaaegu oli ka iive positiivne. Asula lähim pangaautomaat asub 20 kilomeetri kaugusel.
Kui suurt kokkuhoidu on võimalik saavutada sellise postipunkti sulgemisega? Hoida kokku kahetoalise korteri kommunaalkulud, kärpida teenindaja osalise tööajaga töökoht (side töötab viis päeva nädalas neli tundi päevas). Kohalik võim otsib võimalust side säilitamiseks, on nõus asutuse ülapidamiskulusid osaliselt enda kanda võtma. Et jätkuks elu, et säiliks riigi kohalolu. Kunagi vallas olnud neljast postkontorist on kaks juba suletud. Esimesed olid väiksemates külades, järgmised on suuremates.
Püüavad päästa, mis päästa annab
Asula elanikud hindavad oma kodukohta, hoolivad selle tulevikust. Mõni aasta tagasi saavutasid nad olulise võidu, säilitades asulas algkooli. Tolle hetke poliitika nägi ette algkoolivõrgu kärpimist, elanikud hakkasid vastu ja said oma tahtmise, hiljem muutus ka poliitika. Algkooli õpetajad on üle lugenud mudilased ja imikud, needki, kes alles sündimas. Nad teavad, et mõne aasta pärast tõuseb iive ja neile tuleb rohkem õpilasi. Asulal võiks olla lootust.
Kas sidede sulgemisel on seos kitsaste aegadega? Ei, need kavandati veel siis, kui elu õitses. Peaministri partei plaanib kunagisest 600 sidest jätta järele 50-100, aga see eest maru head, lisaks tahab rakendada supermarketites pakisaatmise süsteemi. See on Eesti Nokia, mille tarkvara võiks müüa ka Euroopasse.
Majandusminister, kelle partei veel paar valimistsüklit tagasi rääkis ääremaade arenguprogrammist ja riigi asunduspoliitikast, kirjeldab Riigikogu infotunnis nukra näoga anonüümset maapostkontorit, kus keegi ei käi ja mis tuleks laudadega kinni lüüa.
Maa-asulas aga arutavad ametikooli direktor ja vallavanem võimalust posti- ja pangateenuse saamiseks tööle võtta füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), sest neid teenuseid on asulas vaja. Kas riik ja pangad sõlmiksid lepingud selliste FIE-dega ja kas see tuleks kokkuvõttes ühiskonnale odavam?
Mina, kes ma olen selle perspektiivse asula elanik ja seda lugu kirja panen, miks ma ei nimeta lõpuks asula nime, et kõik ühemõtteliselt selge oleks. Aga seepärast, et ma ei pea seda üksikjuhtumiks.
Ma ei taha, et Eesti Vabariigi 600 perspektiivsest asulast jääks järele 50-100, aga see eest “maru head”. Idealistina loodan, et meil on poliitikuid ja majandusinimesi, kellele ei lähe korda mitte ainult järgmise aasta eelarve, vaid ka rahva tulevik. Elagu 90-aastane Eesti Vabariik! Äkki venitame koguni sajani?
iii
JAANUS JÄRS
